“сколько стоит?” küsin poepidajalt. “сто драмов,” vastab ta. otsin sendisahtlist täpset raha, samal ajal mõeldes, kas ma sain ikka õigesti aru. ulatan kõhklevalt hõbemündi vanahärra päevinäinud peopessa. vuntside alt piilub soe armeenia naeratus ning onu ütleb rõõmsalt: ”спасибо”. tõesti, jäätis ja 100 drammi (0.18 €). sellega võib marukiiresti ära harjuda. ja harjuski! ning jah, vene keelega saab armeenias kenasti hakkama. armeenlased ise räägivad salakeelt ja kirjutavad salakirjas.

armeenias lõõskava kuumusega ei harjunud aga kaugeltki nii kiiresti kui odava jäätise hinnaga. oma kolm päeva kulus selleks, et hull kuumus ei tunduks enam nii hull. hull küll, aga mitte enam niiiiiiii hull. saate aru küll.

soe, lausa palav, ütleks. mitte ainult õhutemperatuur, ka inimesed! ülevoolav sõprus ja lahkus ning silmist peegelduv siirus! just nende sõnadega võtaksin kokku oma seiklused armeenias.

tsaghkadzor asub põhja-armeenia. tegemist on populaarse suusakuurortiga. suvises kuumuses ei kujuta seda aga kuidagi ette.

põllulilled, põllulilled igal pool. tsaghkadzor tähendab armeenia keeles lillede orgu ja täpselt nii ka on.

sevani järv on suurim armeenias ning seal paiknevad ka riigi ainsad rannad. armeenlase mõistes suvekuurort tähendab eestlase jaoks aga kitsast ja kivist rannariba, ülerahvastatust ja ebamugavust.

ma ei ole küll mis teab merineitsi, kuid armeenia kuumuses igatsesin vett, ujumist, vihma. sevani järve äärde viinud bussijuht ei mäletanud aga peast öelda, millal viimati nende kandis taevast vett kallas.

dilijan, kohalikud kutsuvad seda ka väikeseks šveitsiks:

dilijani rahvuspargis asuv haghartsini klooster ja 2500 drammi eest soetatud roosiline rätik. tuli see kasuks nii kloostrisse sisenedes kui ka kõrvetava päikese eest peitu pugedes.

wings of tatevi näol on tegemist maailma kõige pikema köisraudteega, mis viib reisijad halidzori külast imeilusa tatevi kloostri juurde.

õhuraudtee läbib 5,7 kilomeetrit ning ületab vorotani mäekuru. suurim kõrgus maapinnast on 320 meetrit ning reis kestab 12 minutit.

2010. aastal märgiti tatevi köisraudtee ka guinessi rekordite raamatusse.

 

areni on armeenias tuntud veinipiirkond. minu jaoks tegi sealse piirkonna lummavaks aga punakas kivim, mille paljandid päikeseloojangu ajal värvi muutsid:

armeenia pealinn jerevan. siin käivad asjad natukene teisiti. suurlinn ikkagi.

kõige palavamal päeval valitses väljas 45 soojakraadi, must asfalt hõõgub ning kuumus poeb isegi tennise taldadest läbi.

kui oleks minu valida, siis oleks ma ühe päeva (või isegi kaks) lihtsalt metroos elanud. mitte, et jerevai metrooliiklus oleks maruäge, maa all oli lihtsalt kosutavalt jahe.

selline see reis oli, kümme päeva põrgupalavuses seiklemist nii mägedes kui ka linnadžunglis.

laura