pealkirja tasub võtta naljana. või siis ka mitte. nimelt. järeldoktori algusest peale oleme juhendajaga plaaninud eestis uurimistööd teha. täpsemalt just saartel. meid väga huvitab, kuidas läheb kohalikel ajakirjanikel kahel eesti suuremal saarel. sedapuhku sinna me sammud ka seadsime.
samme muidugi vähem, sest sõita tuli nii lennuki, praami ja autoga, et jõuda kõigepealt hiiumaale ja seejärel saaremaale (siis juba pärnusse, viljandisse ja tartusse). ent kõigest järgemööda, sest erinevalt tarantinost, mina ei oska kirjutada ajaliselt lõhutud narratiivi. muinasjutt on minu teema: alustad algusest ja lõpetad… noh… lõpus. ütleme nii, et on olnud töiselt tihedad ajad ja sulepea ei ole teab mis terav praegu.
aga kõik algas mõni nädal enne saatuslikku 17. juulit (2021), kui asjaajamised eriti kibedaks muutusid. seni olime veeretanud mõtteid ja ideid, ma uurimisplaani teinud, intervjuukava, valimi koostanud… aga aeg oli tegudeks. lenka eestvedamisel said lennupiletid soetatud ja signe – süsteem on mu teine nimi – ivask genereeris kümneks päevaks tegevusi. see oli tabel, kus oli kirjas, millal, kus ja keda intervjueerime. ütleme nii, et selle kokku panemine võiks mulle teenida vähemalt teise bakakraadi…
kui kohalikud takistused said seljatatud (ja ka mina endale lennupileti), ootasime minekut. aeg lendas ja oli käes päev enne minekut. et oma elu põnevamaks elada, käisin aga õhtul enne minekut mareki targal juhtimisel vaatamas, kuidas peetri ja pauli katedraali aias rotid põõsaidpidi ringi lippavad. ja kui valges oli rahu majas, siis hämaruse saabudes hakkasid põõsastes krõbinad ja sahinad peale. palju ei läinudki aega, kui pikkade sabadega närilised aeda süüa otsima saabusid. merisigade mitmekordse omanikuna ei olnud mul nendega probleemi. mul oli rohkem probleeme kõrval istuvate noortega, kes kanepit kimusid. vähem probleeme jällegi kambaga, kes suvise öhe heliribaks scooterit pakkusid. sinna lisaks hulgim 90date armastatuimaid palasid. vähemalt oli meil lõbus arvata, mis lugude ja artistidega on tegemist.
täpselt 2,5h enne lennujaama lahkumist sain ma magama. rotiaiast naastes märkasin, et mu naabripoisid olid üleval ja vaatasid oma taimeaeda. kellelgi tuli mõte juua õlut ja kellelgi tuli idee teha hoopis tekiilashotid ja keegi arvas, et neid võiks olla rohkem kui kaks. allikad on jäänud paraku tabamatuks. varahommikul ajasin luugid lahti, võtsin oma kohvri ja hüppasin grohova tänava trammipeatuses liikurile, mis viis mind bussijaama vahetusse lähedusse. naljakas. hommikul jalutasid poolpidused tegelaskujud vastu nagu vampiirid, kes päikesevalgust kartes kärmelt keldrisse kolivad.
pärast seda pikka juttu siin võin kinnitada, et buss viis meid lennujaama ja lennuk eestisse. eestis seadsime sihi hiiumaale, kus sain teada, et lenka on majakate suurejooneline fänn. lenka sai omakorda teada, et mina kardan kõrgust lausa nii hullusti, et võin hirmust oksendada. seda hirmu (mitte okset) nägi lenka oma silmaga, kui kõpu tuletorni tippu end läbi häda veerisin. see oli kohutav kogemus.
alustame siis aga algusest… 17. juuli varahommik:
teretulemast haapsallu! ka mu vanemad, peresõbrad tarmo ja anne, olav ja karin olid haapsalus. mul oli nii hea meel neid näha. õnneks oli tarmo faktepillavas tujus: eestis on 2222 saart. võtke heaks.
…ja nüüd hiiumaale! 
õhtusöögi kõrvaseks. 
õhtusöök. 
mis maa see on… siin pole ühtki mäge. vaid paekivi. puhast. pae. kivi. 
tirp. 
majakas vol1. 
majakas vol2. 
ma ronisin nagu redelist üles. 
rõõmsaim sell. 
probleeme ületav sell. 
majakas vol3. 
pärast pikka tööpäeva. 
kõrb keset hiiumaad. 
ristimägi. 
otsib fossiile, pudeleid kirjadega, linnusulgi, puitu… 
panga panka panka. 
karu järv. oli külm.
ja nii põrutasime hiiumaalt praamiga saaremaale. sõru sadamas veel küsiti lenkalt, et kuidas tal nii keeruline nimi on. “ma olen tšehh, vastas ta kärmelt inglise keeles.” seepeale vahetas piletikontrolör keelt ja kinnitas, et siis muidugimõista! 
kuressaare! 
sõite kogu reis ainult või? jah. 
kuressaare kindlus. 
keegi ei ujunud. me arvasime siiski, et kui juba, siis juba. 
lestakala ja lenka. 
lenka loeb eesti ajalehte. eestlane, ma ütlen. 
majakas vol-ma-ei-tea-mitmes 
veel üks majakas. (loode majakas, kui ma ei eksi.) 
“siin võiks vabalt elada.” 
muuseas sõitsin vee peal oma autoga. 
streets at night (in kuressaare). 
need jalalabad on ikka VÄGA kahtlased siin pildil. nägu ka, aga too on alati. 
“aint sööte vä?” “jep.” 
kaali kraater. 
on aeg. see on siis päev-kaks pärast seda, kui praam rammis kuivastu sadamat. arutasime omajagu, et kas saamegi üldse tulema. lenka arvas, et tema võib saartele iseenesest jäädagi… 
…aga jõudsime siiski PÄRNUSSE. 
lenka tahtis armatseva paari kõrval pilti saada. või noh, mitte sellest olukorrast, vaid sellest, et ta jõudis muuli lõppu. seal peaks oma armastatuga musitama, et elu lõpuni kokku jääda, aga üks turistidest paarike otsustas millegi muu kasuks. lenkat see ei heidutanud. 
eesti vahuvein, aga tšehhi kristall. 
lenka otsib oma saart. tal vaja. 
leidis rannast puuhalu. 
leidis saare! 
et siesta on vahelduseks täitsa tore. need joogid olid hiiglaslikud. 
estonia. 
eesti õlu, eesti süda… ja eesti öun. 
ei olnud hea. ei soovita. 
soovitan. 
kiidan heaks. 
hüvasti, pärnu! 
tere, viljandi! 
viljandi. 
viljandi. 
TARTU. 
rannu+sennipenni. 
and back in brno.
…ja see, mis siia kirja sai, on kõigest algus. mul on siin vahepeal sandra, hele, kaidi-lisa, erxor ja fred külas käinud, seejärel ema… ja nüüd käisime lenka juhtimisel pisikesel matkal. püüan ühtesoodu kõik oma ülestähendamise võlad likvideerida, et jõuda asjadega joonele.
muuhulgas, püüan olla hoolikam käsistsi kirjutaja. olen saatnud õigupoolest juba mitmeid kirju ja kaarte… ja saadan veelgi. tore ju?!
seniks kuulmiseni!
S*
kirilind.com 