aasta sai läbi. viuhti – ja läinud ta oligi. ikka arutatakse, et mistõttu see aasta just nii kärmelt meist mööda libises, et kas me parasjagu tegelesime asjadega, mis meile meeldis, või olime ülekoormatud ja hetkede registreerimiseks ei jagunud aega… või me lihtsalt ei seisatanud ja tõmmanud hinge, ei vaadanud enda ümber, ei talletanud hetki… see kõlab kummaliselt, ma tean.

või – mis kõige tõenäolisem – püüdsime jääda ellu. informatsiooni muudkui tuli peale, uued reeglid, vanad reeglid, pole üldse reegleid või mõistatamine, mis on reeglid… ahhetamine, ohhetamine. vägivald, agressiivsus. argus. usaldamatus. ei olnud lihtne seda tunnistada oma silmaga, aga eks hirm sünnitab vastupanu. ja kui ma nii enda jaoks ühiskonda lahti mõtestan, on lihtsam olla küll.

aasta algas omapäraselt, sest mitmekordsed kolimiskatsed lõppesid krahhiga: lennud jäeti ära, riigid läksid lukku. kui juba vist teine (või oli see kolmas) lend ära jäeti, tekkis lootusetuse tunne küll. AGA! alates 2020. aasta lõpust olen ma kirjas Masaryki Ülikooli töötajate nimekirjas. elan ja töötan tšehhis, kes seda veel ei teadnud.

2020. aasta alguses liikus ÜTI listis ringi “reklaam”, et Masaryki Ülikooli sotsiaalteaduste instituut (meediauuringute ja ajakirjanduse osakond) otsib endale järeldoktoranti. poolnaljatledes mõtlesin, et noh, proovime. tükki ta ju ei võta!? kuidagi läks aga nii, et pärast töövestlust oli minus äratundmisrõõm: minu vastas istusid inimesed, kelle töid ma olin lugenud (ja imetlenud), nad olid nagu vahvad vanad tuttavad; minus tekkis tunne, et see võib olla minu jaoks väga hea koht. aga ma ei hakanud lootma ega vaimusilmas kujutama, jäin ooterežiimile. kui tuli teade, jooksin mööda kodu ringi ja karjusin õnnest. mu ema ja vend arvasid, et olen hulluks läinud.

…mu sisetunne ei petnud mind. ma arvan, et olen õiges kohas. kui ma vahepeal tundsin tartus end tööde ja teemade suhtes tihtilugu üksikuna: keda teist huvitaks see, kuidas ajakirjanikel läheb?! (+kõigil on mingisugused lisaprojektid ja tihtilugu niisama olelemiseks aega ei jagu.) siin tunnen aga, et neid, keda see teema kõnetab, on terve osakond täis. mitte ainult “kõnetab”, vaid nad uurivad seda teemat. nad mõtlevad sellele. ma ei ole üksi ja see on ikka kuramuse hea tunne.

mida ma siin veel näen? töid ja tegemisi jätkub, projekte jätkub, aga inimesed on särtsakad, nad tahavad uurida, nad tahavad olla, nad tahavad õpetada. siin on kokkusaamised, kus vaieldakse asjad sirgeks, kuulatakse muresid, aga lahkutakse ikkagi teineteist mõistvalt… inimesed julgevad öelda, kui neile on miski vastumeelne, ei kardeta sanktsioone, ei olda mõttetult viisakad seal, kus seda vaja ei ole (alguses ehmusin päris ära, aga see osutus väga värskendavaks, et inimesed ei käi ringi rusikad taskus).

kui õppejõudu rünnatakse-solvatakse, tegeletakse sellega kohe: juht räägib tudengitega, pannakse paika (õigemini tuletatakse meelde) normid. kui keegi on väsinud, lükatakse talle õlg alla; seda väsimust nähakse, tunnistatakse, ei pöörata selga. ma ei tea, võib ju öelda, et kui palju tudengeid ja konkurss kena, siis on ülikoolil nagu vabadus rohkem end kehtestada ka. aga see on just see ülikool, mida mina mäletan enda õpingute ajast; see tunne, et on privileeg ülikoolis õppida – ole tänulik ja võta, mis võtta annab. tore on selles mõttes olla kodus.

räägin palju ja pikalt tööst, aga eks ikka seetõttu, et ma olen õnnelik. rahul. tunnen, et olen kasvanud. ma tean, mida ma pean endas arendama; ma tean, mida endas kahandama.

mu kolleegid on mu sõbrad. mu juhendaja on ühtlasi mu sõber, mu mentor. inimene, kes ei karda mulle öelda, kui ma ajan jahu suust välja või et ma olen suutnud kokku kirjutada midagi erakordselt ebaloogilist. et saad vasta kukalt ära, aga siis tuleb soe ja julgustav “you can do it!”.

võin julgelt öelda, et ma ei ole joonud õlut kunagi nii palju kui aastal 2021. jah, ikka oli rõve. ma käisin tudengite ja kolleegidega grillimas; vahepeal sattusime baari, kus püüdsime õhtut lõpetada; mu juhendaja lenka viis mu matkama koos mitmete üliüliüliüliarmsate inimestega. mu sõbrad ja perekond käis mul siin brnos külas: neil hetkil tundsin ma vist küll liiga õnnelikuna. et kodu tuli koju. vahemaa tšehhi ja eesti vahel on väiksem, kui te oskate arvata. ei võta liiga palju aega, et rännata kas ühele või teisele poole.

aga ma kipun laterdama nüüd kõigest muust kui asjast endast. ma toon nüüd välja mõned nn kõrghetked möödunud aastast. asjad, mis tulevad KOHE meelde, kui möödunud aasta peale mõtlen.

1. sandraga brnos ja viinis.

ma tean seda, et kui sandra ütles, et tuleb mulle külla… siis ma olin ikka haiglaselt õnnelik ja rääkisin kõigile, et OLGE VALMIS ! sandra tuli ja ütleme nii, et oli meeleolukas. eriti need videod pärast. oeh, aga need hetked on NEED hetked. tähistasime sandraga ta sünnipäeva ja tegime fotosessiooni lilledega. käisime matkamas. käisime söömas. jalutamas. viinis. brno on sandra meelest ka omapärane linn: ta on suur, aga rahulik. temas on ruumi olemiseks.

2. emaga reisimas.

“mulle tundub, et oslos võib mulle isegi rohkem meeldida kui viinis.” kuldsed sõnad.

3. teie minuga brnos.

4. lenka eestis.

5. matkad-matkad-matkad, need lõputud matkad (ja tapvad mäed, mida helli, noh).

6. pere.

7. jutud teiega. teie kõigiga.

eva juures. kohvikus. stuudios. kodus. veebis. silmast silma. telefonitsi. kainena. purjakil. mis iganes. kus iganes. mõtlen teie peale tihti!

8. tema ja temaga. minu selle aasta suurim võit.

…et ma tulen brnosse ainult tööle, jah? noh, tulingi. kogemusi hankima. uut keskkonda katsetama. aga mis veel tuli – see on tema. kogemata, pooljuhuslikult, läbi ma-ei-tea-mis-ime, sest ma ei näe ega saa aru asjadest. saage tuttavaks, suurem potteri fänn kui mina; suurem nohik kui mina; parem inimene kui mina; ratsionaalsem kui mina; hingelt jalgrattur, mõistuselt slaalomisuusataja – see on minu marek.

9. brno.

sel aastal ma…

1. õpin jätkuvalt õlut jooma ja hindama.
2. läheme marekiga reisile.
3. lähen sõpradega rohkem reisile.
4. matkan rohkem kui möödunud aastal!
5. loen raamatuid. päris raamatuid.
6. teen korralikumalt ja järjepidevamalt trenni.
7. võtan aega, et hetki talletada. kirjutan rohkem.
8. lõpetan paigalseisu. võtan ette reaalsed sammud.
9. kui olen õnnetu, siis tunnistan seda ausalt ja võtan ette reaalsed sammud, et asi ära lõpetada.
10. õpin asjadest lahti laskma süütundeta; ennast teisele (või kolmandale-neljandale-viiendale) kohale sättimata.
11. lähen rohkem välja!
12. elan endale.

…see suur et… head uut aastat, sõbrad!

S*