…ja lähed nii, et on mindud.

“mis nädalavahetusel teed?” “ma ei tea, midagi vist. jooksen?” “matkama tahad minna…” “miks ka mitte? viimati matkasin küll keskkoolis vist…” “see ei loe. laupäeva hommikul võtan su peale.”

enam-vähem nii algavad ja lõppevad meie vestlused lenkaga. ta on matkaja. matkab siin, ronib seal, kolmandast kukub alla… ja naerab. ma ei arva, et oleksin just papist tüdruk, sporti on tehtud oma elus omajagu ja minus on seda arutut lõpuni tegemise võimekust – ükskõik, mis hinnaga! ometigi võdisevad mu jalad, kui kõrgused hakkavad kasvama. ja need on meeldivalt korrelatsioonis: mida kõrgem kõrgus, seda võdisevamad jalad. ja nad siin on ikka võdisenud kordi mitmeid.

et kui mulle öeldakse, et läheme matkama, siis siin tähendab see mägedes jalutamist, mis omakorda tähendab signe surma. aga sellist vahvat. olgu, kohalike jaoks ei ole tegu mägedega. rohkem nagu kõrgemate kohtadega lihtsalt võrreldes ümbrusega. nali naljaks. see on nagu see, kui mu ameeriklasest toimetaja ütles, et “äkki sa Kärdla kohta ei peaks ikkagi linn ütlema… ta on nagu lihtsalt tihedamini asustatud piirkond”. mida? tehke oma riik korda enne kui te minu oma kallale tulete! kärdla on linn. kuressaare on linn. rannu ei ole. jäta rahu! ta muidugi veel imestas, et kuidas meil ajakirjanikud saavad põhimõtteliselt toimetajata veebis avaldada materjale; kindel, et veebireporteritel pole toimetajaid või? nad on nii reporterid kui ka toimetajad – imesta vaid, et nii andekad. “isegi siin kohalikul koolilehel on näiteks vähemalt keeletoimetaja.” no, väga tore, hästi läheb teil.

aga et mitte liigselt langeda humoorikatesse olukordadesse, räägime asjast ka. matkadest – need on puhas huumor kuubis. matkamisest. ma nüüd esitan teile eelmise aasta jooksul äranähtud ja -tehtud matkad. hoidke piibud-prillid ja arvutihiired.

ma üritan meelde tuletada kõik kohad, millest mul pildid on. aga teate küll, ega see mõistus ole oma teha…

2021

i hulkusin brno peal: nii lumes, udus kui ka päikesepaistes.

misasi see brno on? brno on tallinna suurune linnake tšehhis. brno ei ole aga tšehhi pealinn, ta on suuruselt teine. tallinn on tegelikult päris hea mõõdupuu, kiire guugeldamine näitas, et inimesi elab mõlemas ligi 400 000 (tallinnas pisut rohkem, brnos pisut vähem); pindalalt on aga brno suurem (230 000 m2) kui tallinn (160 000 m2). miks aga see brno elanike arv on kahtlase võitu väike? brno on tartu. misasja? alles oli tallinn ju.

eiei, brno on tartu ehk ülikoolide linn: siin on palju “läbikäijaid”, kes ilmselt üldpopulatsiooni arvesse ei lähe. üks hea asi brno kohta: siin on suurlinna õhkkond väikelinna vaibiga. kuigi alles see oli, kui me lauraga üritasime reede õhtul välja sööma minna ja kõik kohad olid umbes… võibolla nõrga kohana tooksin välja täiesti mõistmatu kinnisvaraturu, millest ma ei taha isegi rääkida. te arvate, et eestis on halb… hah… te pole midagi näinud. ja miks ma nii räägin? põhjus seisneb selles, et eesti ja tšehhi keskmised palgad erinevad kuskil 300-400 eurot (eesti juhib siinjuhul), aga ühetoalist siin linnas naljalt alla 600-700 euro ei leia. tihti on kahetoalised korterid suisa nelja tudengi peale võetud, sest hinnad… huh. ja ehk hind ei ole päris see, mis ahastust tekitab: kvaliteedi ja hinna suhe küll. vahepeal läks asi nii hulluks, et küsiti suisa üle tuhande euro. ühe. toa. eest. isegi. mitte. kesklinnas. “mis me oleme oslos või?” küsisin sõpradelt. ka kohalikud kehitavad õlgu ja ütlevad, et nende korteriost on jäänud keskikka, sest “varem lihtsalt ei olnud seda raha!”
aga… siin on vaateid minusuguse maaroti jaoks igal nurgal. eriti jumalik on see päikesetõusu või -loojangu ajal. see on suisa nii kauni, et ema nõudis ükskord päikeseloojangu ja mägede taustal selfit.

ii brno tamm

aru ma ei saanud, miks mu juhendaja igal võimalusel eestis vee äärde tahab. mida nähtamatum on silmapiir üle vee, seda parem. mere juurest oli teda pea võimatu ära saada. aga jah, neil ju siin säärast vett ei ole. ometi neil on brno tamm. et mille poolest ta eriline on kah, küsite ehk. ma ei tea: ta on vesi, seal saab suvel ujuda, sügisel jalutada. just lugesin, et sealt saab rahvas ka elektrit (toodetakse, olgu). suurus on 259 hektarit ja asub mägede vahel. valmistati 1940. aastal. seal lähedal on Veveri loss kah! aga ega ma muud oska kosta: marek viis mu sinna jalutama, lõpuks kujunes see 20km ringiks, pärast mida oli meil mõlemal igasugu jalutamisest pehmelt öeldes kopp ees. ütlesin ju, et seal on ümberringi mäed. aga midagi selles paigas tõepoolest on…

iii svratka – devet skal – samotin.

svratka on brnost kuskil sada kilomeetrit eemal. kaardil on ta üks suur roheline laik, millest võib eeldada, et tegu on looduskauni paigaga. ja kaart ei valeta, seda on ta tõesti. siin ja seal kõrguvad mäed. “me kõnnime seal täna,” sõnab lenka ja viipab käega mäeaheliku suunas. kaugelt tunduvad nad väga ilusad ja kogemusest tean, et kõige raskem on mäe otsa saada… seal ühelt kõrgemalt kohalt teisele hulkumine pole kõige hullem. aga tihti on vaja neist mägedest alla ronida. siinjuhul eelistan mäkke ronida. kellel on kunagi elus olnud jalg kipsis mõistab väga hästi, mida ma siin puhun.

kokkuvõttes: see oli väga äge teekond, mida saatis prosecco, lõkkelõhn ja suured kivipaljandid.

iv palava: seal ma käisin suisa mitu korda.

palava on üks mu lemmikkohti üldse, kuhu matkama minna. ta on ränk, jah, sest sealne maastik juba ei halasta. tookord alustasime kohast, mille nimi on pouzdrany, sealt liikusime edasi kohalikku steppi üle vaatama. jälle pidin mäkke ronima, aga seda tehes märkasin kui palju on ümberringi viinamarjaistandusi. “sa ei teadnudki?” “kui sa vaid teaks, kui vähe ma tegelikult tean…” “moravia piirkond on tuntud oma veinide poolest. eriti palava.” “mis. asja.” “jajaa, me täna läheme ühte veinimajja.”

vat siis! kogemuse põhjal sai mulle selgeks, et valge vein võib siinkandis olla täiesti vastuvõetav, enamjagu punaseid veine mulle ei meeldinud. oli aga üks – see kõige kallim ja parem. aga nüüd terve posu pilte seiklustelt palavas ja sealkandis.

muuhulgas. matkamise juurde käib alati kohvikus söömine, rääkimine, kohvitamine – puhkamine. nii on neis mägistes kohtades täiesti suvalistes kohtades ülihäid kohvikuid võimsate kookide ja kohvidega. mida menüüd! ma ei imesta, et nädalavahetuseks matkaradadele põgenetakse. see on privileeg.

v lednice ehk külmkapp

aasta lõpetas käik lednicesse, kus kaesime lossi, selle võimsat aeda, suurt kasvuhoonet (loe: talveaed) ja minaretti. jah, keset aeda on üks minarett. paneb mõtlema, nii on. selle jalutuskäigu lõpetamise kohalikus kuulsas restoranis, milles oli peale meie veel üks paar inimesi.

üks õhtu tabasin end mõtlemast, et äkki on keegi, kes soovib “anda hoogu” või toetada blogi. selleks tegin buy me a coffee konto. et mis see selline hirmus asi on? see on täiesti tuntud ja üldkasutatav lehekülg, kus inimesed saavad sulle teha sümboolse annetuse. tuntud ka kui keskkond, kus annetuse suurus jääb keskmiselt väljas joodava kohvi maksumuse piiresse. seepärast ka “osta mulle kohv”. et seda saad teha siin: https://www.buymeacoffee.com/kirilindblog

teeksin selle nö kohviostu isegi mugavamaks siinsete lugejate tarvis, aga selleks pean ma wordpressile iga kuu veel rohkem plekki hakkama taguma. muidu poleks ju selle vastu midagi, aga eks see blogindamine on mul peamiselt ikkagi hobi, vähem rahateenimise koht. aga noh, ma ei tea kah, võibolla on loll mõte. igatahes, tehtud ta sai, kui saab hoogu, siis uuendan blogi kõrgemale tasemele ja saab toetamise teha ka lihtsamaks.

igatahes. mis seal ikka! hakkan vaikselt koguma järgmise kirjutise pilte-videoid-audiot. mul on vaja veel kirjutada kreekast, rhodosest, mikulovist, eestis ja lätis käigust… ning neid asju järjest tilgub juurde. luban hakata neid likvideerima.

seniks kuulmiseni! sedapuhku loodetavasti vaid mõnenädalase pausiga…

s*