väljas on soe öö. õhus on erinevate lillede lõhna (ma ei ole nende tuvastuses kunagi hea olnud!). pimedus. taevas säravad tähed nii eredalt, et kui vaid tahta, saaks neid ükshaaval kokku lugeda. mulle meeldib võtta raamat ja vaadata, kas ma mõningaid tähtede kombinatsioone taevast üles leian. suur vanker. väike vanker. põhjanael. lohe. pegasus. kassiopeia. herkules. … Loe edasi: instead of making me better… you keep making me ill.*
vaimustav hommikupoolik, punakas päikesekuma, cheerios piimaga. arutelu. "kuule, kõik soovitavad sinna mäe otsa minna." "kuhu mäe otsa?" "no sinna, mida me eile sealt lossi juurest nägime." mõtlen natuke. lossi enda juurde ronimine oli juba üsna, khm, nõudlik tegevus. trepp viis mäe alt taevasse, iga sammuga jäime sandraga üha vaiksemaks, kuni ähkides lossini venisime... mis see … Loe edasi: tappev mägi, kirsiõied, tee ja biscoffi küpsised. kindlasti. just. need. küpsised.
peab olema väga hea põhjus, mis mind toast välja meelitab. ja päris suvalise hea põhjuse peale ma ka välja ei lähe. tahtmine peab olema. eelmine aasta oli aga emotsionaalselt üks paras sinusoid, mis sundis lahendusi otsima. leidsin ka! talve teine pool, see pimedam aeg, on minu jaoks katsumus olnud viimased kaheksa aastat kindlasti. ei aita … Loe edasi: “mis sa sinna reisile jälle lähed?”
see oli umbes see, mida ma emale ütlesin, kui talle meie sünnipäevakingituse teatavaks tegin. mina ei olnud kunagi viinis käinud, ema-isa olid mujal austrias vist korraks peatunud, aga viinis mitte. viin tundus piisavalt lähedal, samas kaugel, huvitava arhitektuuri ja ajalooga - seega miks mitte? niisiis olimegi 26. oktoobrist 28. oktoobrini šnitslite, struudlite ja guljaši maal. … Loe edasi: nädalavahetuseks viini, sest miks mitte?
