Brno ja Praha.cz

lubadus 1: õpin õlut jooma (etteruttavalt kinnitan, et ei joo seda ikka veel. aga maitsnud olen rohkem, kui minu puhul võiks oodata! on jäänud kuskil 1,5 aastat veel, et asi ära klaarida.)

lubadus 2: ma püüan maksimaalselt eemalolekut ära kasutada. igas mõttes. (võin öelda, et see on olnud päris edukas. tõde silmas pidades: ma olen siiski pidanud uurimistöö ja muu põhjuste tõttu eestisse naasma.)

lubadus 3: et ma tegelikult ka jõuan lõpuks siia, Brnosse. pärast 1,5 aastat hullumeelsust, mis kõik mu plaanid hävitas. (jõudsin ma pärast kolme ära jäetud lendu tõepoolest kohale. ja äärepealt oleks ka mu nn kolimisreis ära jäänud, sest läti ei tahtnud mind oma riiki lasta testi sobimatuse tõttu. topelt-vaktsineeritus ei loe, lihtsalt ütlen.)

lubadus 4: et ma tegelikult ka naudin. seni ma võin öelda, et jah, naudin küll. kuigi asjad ei ole läinud 100% nii, nagu nad võinuksid, olen ma praegu väga rahul. kui minna julgeks, siis praegusel hetkel, kui seda teksti kirjutan, olen ma isegi väga rõõmus.

“kas teil on midagi enamat, midagi, mis võiks aidata?” küsib noormees leti tagant, arvutiekraani silmitsedes. midagi enamat? midagi muud? ma ei tea, ei ole vist. “ma olen kahekordselt vaktsineeritud? ma lähen oma töökohta?” poiss raputab pead. ei, lätile see ei sobi. “soovitan teil otsejoones pöörduda sinna (näitab näpuga)… ja seal juba saate juhtnöörid, mida edasi teha.” süda vajub saapasäärde. ei ole võimalik, et JÄLLE jääb mu reis pooleli. see lihtsalt ei juhtu jälle! PCR testi ma jooksujalu ka teha ei saa, sest see võtab isegi kiiresti tehes mõned tunnid. selleks ajaks on lennuk eestimaalt lahkunud.

leti ääres seistes ei saa ma ka paraku targemaks, kuna olen aga valinud nn eripaketi, mis võimaldab oma suva järgi lendusid edasi lükata, siis õnneks tühjade kätega ma ei jää. “aga mis siin kohe lähiajal läheb prahasse?” kuuldes, mis on järgmise lennu hind, mis läheb mitte läbi läti, vaid stockholmi, jääb mul hing kinni. ei, ma ei ole nõus. uurin, et millal pärast seda kirvest järgmine lend prahasse läheb. sisimas loodan, et äkki homme? ülehomme? “järgmine kuu.” “aga see kuu ju alles algas.” “noh. jah… et kuidas siis jääb?” palun endale panna koht lennule, mis naaseb Eestimaale juulikuu keskel. nali naljaks – kuskil nädal hiljem saabub teade, et lend on tühistatud. nii oleme brituga kahekesi voucheritega, mis meile pärast esimesi tühistamisi pihku suruti. oleks me siis teadnud, et pidanuks võitlema ja raha nõudma tagasi. et. vahva! kõik meie senised valikud vouchereid ära kasutada on läinud tühja. voucherid asenduvad voucheritega, et raiud muudkui neid päid maha ja sada tuleb asemele…

aga mitte hädaldamine ei ole selle loo mõte. ma olen kohal. alguses oli küll tükk tegemist, sest ma pidin esialgu elama korraks kuskil mujal kui mu praegune korter, aga niipea kui kohalik meditsiinisüsteem mind terveks tunnistas, sain oma korterisse kolida. selleks pidin vaid PCR testi tulemust ootama. üks mu imelisi kolleege, Boris, on mu elu siin nii palju lihtsamaks teinud, et ma ei tea, kuidas olla. lenka, mu juhendaja, on võtnud mind vastu kui kauaoodatud last. ma ei ole sellist külalislahkust ammu kogenud. ilus on olla, kui inimesed su ümber on ilusad.

esimesed nädalad olid täis jantimist: kuna ma tegelikult olen juba AMMU tahtnud siia tulla, siis püüdsin nüüd kõik asjad korraga sirgu saada. jooksin mööda institutsioone ja sain teada, et inglise keel ei ole siin eriti populaarne. “no pole lugu,” mõtlesin esiti. oli küll lugu ja mitte eriti hea, kui püüdsin postkontoris pakki kätte saada või immigratsioonis residendipabereid… asutused, kus nagu võiks osata muud keelt. mu optimism hakkas sealtpanu järjest lahtuma.

aga ma olen varemgi maininud seda, kuidas mulle ei meeldi rahvarohked kohad. kui midagi, siis võib seal isegi mingisugune antisotsiaalsust sooviv hoog peale tulla. eestlasena on kuus meetrit teisest eestlasest väga okei distants, siin on inimesed palju lahtisemad. introverdidki on pigem sõbralikku sorti jutukamad inimesed. et lihtsam on siin suhelda, tahan ma öelda. ja mul vist on siin oma veidrustega ka lihtsam olla, sest keegi ei vaata VÄGA viltuselt. minu naer ei ole kõige valjem, aga naljad on ikka veel üsna kohatud. ma püüan. samas on raske, kui on inimesi, kes su nalju mõistavad ja kahjuks neile kaasa naeravad. et ise õhutavad seda tuld, mis kaunil kuluajal võiks jääda olemata.

paraku jätkub juttu kauemaks kui on paslik, mistap pigem jagan teiega pilte, et seda monoloogi natukenegi tükeldada. juhtunud on rohkem, kui ma praegu jõuan kirjeldada. äkki pilt või kaks aitab siinkohal.

aga… siiatulekule järgneval nädalavahetusel käisin ka korraks prahas. lubage, jagan teiega ka neid kolme pilti. oli väga huvitav rongisõit sinna ja tagasi, tagasitulek läks eriti käest, sest kuidagi lisandus sõiduajale tund. ei tea, kust tema tuli ja kuhu tema läks, aga paraku nii oli.

igatahes, seiklused siin jätkuvad. ja kohe-kohe lisandub siia veel rohkem materjali.

S*