“sul on pikk keel,” ütleb mulle hallipäine kogukam keskealine meesterahvas. “nagu ussil, sa pead silmas?” küsin vastu, samal ajal käega ussikeele liikumist imiteerides. ikka sisse ja välja, näpud harali. ta pööritab vaid silmi ja tõstab häält: “argh, fuck off.” ah nii. “well, you, too!”
see oli umbes see, mida ma emale ütlesin, kui talle meie sünnipäevakingituse teatavaks tegin. mina ei olnud kunagi viinis käinud, ema-isa olid mujal austrias vist korraks peatunud, aga viinis mitte. viin tundus piisavalt lähedal, samas kaugel, huvitava arhitektuuri ja ajalooga – seega miks mitte? niisiis olimegi 26. oktoobrist 28. oktoobrini šnitslite, struudlite ja guljaši maal. Loe veel
seekord käisin perega londonis: kaasas olid kaks jõnglast ja nende ema. käisime põhimõtteliselt kõikvõimalikud kohad läbi, et neile ikka võimalikult ere mälestus jääks. üllatuslikult jäi kõige eredamalt meelde… tarantatatataaa… TOIT.
station narva üritusele kutsus mind sõbranna, kes ütles, et esinejate nimekiri on täitsa arvestatav ja… see on narva. “sinna võiks täitsa minna… jälle,” arvas mu teine sõbranna. arvestage, et olime narvas äsja käinud kremli ööbikut vaatamas. ju oli tol korral kreenholmi vabrik piisavalt romantiliselt meelde jäänud, et tahe seda taaskülastada tärkas meis sekunditega.
on laupäeva hommik ning ümbruskonna kirikukellad annavad märku, et kell on saanud täpselt 11.30. seisan bellmansgatan 1 maja nurgal. stockholmilikult on maja tuhmilt kollane, kuid kuldne sügispäike annab sellele sooja varju. siin majas elab mikael blomkvist. joob ta parasjagu hommikukohvi, murrab pead järgmise millenniumi numbri osas või ärkas ta hoopis lisbeth salanderi juures, seda ma ei tea. aga siin ta elab!
e-kiri, mis kutsub sümpaatselt check-in-i tegema. suurima heameelega asun lahtreid täitma, ent siis äkki… järgmise lehekülje alumine osa: kuna lend on ülebroneeritud, siis võib juhtuda, et keegi jääb maha. selle olukorra vältimiseks – äkki on keegi, kes on vabatahtlikult nõus kohe muu lennuga koju sõitma. vajutan vihaselt lahtrile, millel kirjas “ei, mina ei ole” ja jään ootama. déjà vu.
…et kui me siis juba läheme, siis läheme ja käime kõikvõimalikud kohad läbi, eks? olin selle väitega nõus. jutt käis kremli ööbikutest narvas, kuhu tartust tuli rändama hakata. tee peale jäi peipsimaa… seejärel vasknarva (ja vene piir… otse sealsamas!)… jõhvi äär ja siis juba narva ise. uskumatu, aga olen peipsimaale sattunud viimase kuu jooksul kahel korral (21. augustil ja 9. septembril). asi, millele ma polnud mõelnud: peipsimaa – see on ju tegelikult siinsamas! ||…if we are taking the trip to narva, then we shall visit all the cool cities and villages on the way there, yes? i agreed with this question-statement. we had just bought tickets for a play called kremli ööbikud that took place in narva and this also meant we had to travel there from tartu. peipsimaa, vasknarva (with russian border standing right there!), the edge of jõhvi and then narva. i’ve been to peipsimaa twice now (21st August and 9th September). this is something worth pondering on: peipsimaa is practically right here near tartu!
ma ei väsi sellest linnast. ma tean-ma tean. alles käisid, alles rääkisid, alles jagasid pilte ja lugusid. ma olen kuulnud mitmeid arvamusi, on neid, kellele london üldse ei meeldi ega sobi, on neid, kes leiavad, et London on täitsa hea koht… ja siis on minusugused, kes armastavad londonit.
i never get tired of this city. i know-i know. i was here couple of months again, i talked about it…shared the photos and stories… i’ve heard different opinions on london – there are people, who dislike the city, then people, who think that london is quite alright… and then there is me… the one who is crazy about the city.
180 grivnat (5,48 EUR) taskus, asun kiievi lennujaamast kesklinna poole teele. hilinenud lennuk kahandas kiirvisiidi 5 tunnilt 23 minutilt ja 47 sekundilt 2 tunni 58 minuti ja 3 sekundi peale. muide, taskus kortsus olnud grivnade eest sain ma söödud, joodud, metrooga sõidetud ja raha jäi ülegi. päriselt! Loe veel
Lisa kommentaar
s1va5k, 15/02/2019
peab olema väga hea põhjus, mis mind toast välja meelitab. ja päris suvalise hea põhjuse peale ma ka välja ei lähe. tahtmine peab olema. eelmine aasta oli aga emotsionaalselt üks paras sinusoid, mis sundis lahendusi otsima. leidsin ka!
Loe veel