mulle ikka öeldakse, et ära laula kogu aeg. või ümise. ma üritan, siiralt, ma üritan, aga edinburgh’s ma nägin, et see laulmise-ümisemise häire ei ole ainult mul, vaid ka mu vennapoegadel. eriti ühel neist. hea mälestus sellest, kuhu kadus henry.
oktoober (2019.) oli minu jaoks reisikuu. alguses käisin new yorkis ja lõpus edinburgh’s (20. oktoober kuni 23. oktoober). lõpuks eksisin ka leedsi (1. november kuni 3 november). lubage lükata ümber arvamus, et “ohhoo, veab sul ikka, ülikoolis tööd ei pea vist üldse tegema, kogu aeg reisid” kõigepealt naerupahvakuga (sest vist meelest on libisenud, et pole siin viimased viis-kuus aastat väga külla/sünnipäevadele/pidudele jõudnud, sest ma olen pidanud tööl olema) ja tõdemusega, et ka puhkusel tegelesin tööga. vahepeal mõtlen isegi, et milleks see kõik… aga see ei ole selle postituse teema.
teema on see, et käisin perekonnaga reisil. kõigepealt vennapoegade ja nende ema ning seejärel enda emaga.
pikka juttu ma siin keerutama ei hakka, hakkan aga otsast pilte postitama.
kõigepealt edinburgh. šotimaa.
g&t ja wagamama kombucha, millele poisid alguses pisut põlastavalt vaatasid ja seejärel selle ära jõid, sest tädi enam ei jaksanud.
ma pidin selle söögi otsa ära surema, sest see oli nii vürtsikas… ja panin kogemata tšilliõli juurde ka. oih.sõber leidis sõbra.holyroodi aparthotel kohtles meid oma kahe magamistoa ja köögi ja elutoaga ÜLIHÄSTI!pöörpl reeeeeein, pöööörpl rein…ehk princes street.scott monument ja päikeseloojang, mis lihtsalt ajas meid hulluks.nii hulluks, et pidin peaaegu trammi alla jääma, sest ma ei tee jätkuvalt paremal ja vasakul vahet.mängin tulega. õnneks kevin valvab.olla ehk enim rünnatud losse siinpool maakera. tahtsin öelda euroopas, aga … kas ma enam saan nii öelda? ma ka ei tea.kahuriga. olgu siinjuhul ära öeldud, et mu sõbrad (ja nüüd ka perekond) naudivad seda, kui ma vales riietuses välja lähen. ma lõdisesin nagu poleks homset, sest ma ei teadnud, et väljas on 0 kraadi. kerli teadis, aga ei öelnud. meenutab mulle amsterdami… brit?sandra, seda mäletad?suht. creepy.kabelis. niisama.siin on palju püsse ja suured maalid. (kodutöö tehtud!)
see, mu daamid ja härrad, on meie kõigi suur lemmik! costa juustuvõileib. maitseb koos kakaoga imeliselt.
kui muidu oli henryl sada häda kõndimisega, siis kingdom of sweetsi ta peaaegu et jooksis.uus päev, uus sild, mida ületada.biutiful!leidsime tunneli……ja pärast tohutut tiirutamist leidsime ka koha, kuhu kokteili jooma minna.nagu juuresolevalt pildilt näete.järgmine päev seadsime sammud national museum of scotlandi ja veetsime seal tunde. ja tunde. ja tunde.seejärel kehakinnitus.
ning pärast sööki lippasime suveniire ja kingitusi ostma!starbucksi tuleb kiita ka! juhtus nii, et üks tops läks ümber… ja me olime väga õnnetud, sest saime üsna vähe maitsta. aga oh jõuluimet! starbucksi töötaja andis meile uue joogi… täiesti tasuta. vat siis. tasub nii siledat ja nunnut näolappi omada, nagu poistel on.töö ei oota. sel ajal kui teised puhkasid, kütsin. (elamist ka, sest maru jahe oli!)korraks saabusin siis tartusse tagasi. selline vaatepilt võttis mind pehmelt öeldes hingetuks.
ja siis põrutasin emaga leedsi.
ega see erilist kindlust andnud, et midagi kuskilt peab vedelikuga üle kallama…aga leedsi jõudsime üldse läbi manchesteri. ehk siis lendasime tartust helsingisse, helsingist manchesterisse ja sealt rongiga leedsi. seiklus, ma tean. aga leedsis võttis meid vastu selline värviline koobas.
platvormil poseerisime. ma olen valgusega siin midagi võssa kütnud, aga pole hullu. mina olengi nii valge ja hägune. mu ema on vähe jumekam, ma luban!palun väga: minu armas ema.ema lemmiktoit selle reisi ajal.seda pilti olete siin juba varem näinud.
meie hotell.
läksid need sarved vähe nihkesse.kinnitus, et mu ema teab mind: ta jättis kummikommidest kõik sinised alles.proovisin selle ära. vees ulpisid igasugused huvitavad asjad pärast selle lahustumist. muuhulgas sädelevad lumehelbed.ilus!ühes poes kõlas just see laul. ja mul oli vaja see üles otsida. jah, ma olen laisk otsija.
see oli päris hea.ema ihkas tagasi seda suppi ja oli üsna nukker, et teise valiku langetas.ema käskis arvuti ära panna. “ma olen KOHE lõpetamas.” töö. ikka. töö. (hirmus kui palju tööpilte mul on puhkusel olles.)A-HA kontsert!vaade hotelliaknast.jõudsime manchesterisse ja sirutasime enne lendu veidi linnas jalgu.
kuna vanemad olid vaadanud sellekohast seriaali, siis oli õige ema just siia tuua.
mul tuli magusaisu. ema oli nõus minuga koos seda leevendama.kes julgeb öelda, et need ei näe võimsad ja ahvatlevad välja? kes teist?
ilus. lihtsalt. ilus.lennujaamas sai maiustada. kusjuures, see soetus oli mu ema mõte, kel oli soov süüa midagi soolast. manchesteri lennujaamas pole paraku midagi väga teha ka… seega, miks mitte?
“käisid leedsis ülikoolis ikka ka?!” küsib kolleeg. “no ma läksin sinna niisama tsillima…” järgneb loetelu teadlastest, kes leedsist tulnud on, mis üsna pea kulmineerub loeteluks, mis bändid manchesterist pärit on… neid tean ma isegi, esimesi vähem. üleüldse… ma olen rohkem selline lähen-parem-kohalikku-surnuaeda-parem-vaatama inimene.
vaatasin siis huvi pärast nii leedsi ülikooli kui ka leedsi becketti ülikooli kodulehekülgi ja wikipediat. et noh, kes seal teadlastest siis nii vinged ikkagi on. jõudsin “notable alumni” juurde ja seal oli ühel koolil kirjas nimi ja tõdemus, et just see vilistlane vedas terrorirünnakut. eeeeeeeee… sellistele inimestele ei peaks tähelepanu üldse andma.
kirilind.com 
Üks kommentaar “UK, sinuga oli tore! Perekonnaga Edinburgh’s ja Leedsis (ning natuke Manchesteris ka!).”