…ja ta kadus mu kõrvalt. ma ei näinud teda enam ei paremal, ei vasakul, ei selja taga ega ees. “tom lööb mu maha,” jõuan ma vaid mõelda, kui heidan pilgu munakivisillutisele enda ees. ah! seal ta mul ongi, vaatab süütute silmadega minu poole ja naerab… naeran ka! paar sekundit möödub, naeru jääb mul vähemaks, tal tuleb nagu kosest itsitust järjest juurde. tõden endamisi: “jap, tom lööb mu maha.”

päev algas nagu iga teine. tegelikult mitte, see siin on ilmselge kirjanduslik liialdus. ma ei tea milleks või kelle jaoks. paraku! päev algas kahetunnise unega, sest olime magama läinud hilisel öötunnil. sõime pannkooke, rääkisime elust. ta oli õnnelik, mina koos temaga. mul on siiralt nii-nii-nii hea meel, kui sõpradel läheb hästi. nad on head inimesed, nad väärivad seda. küll aga veereb meie vestlus tundide viisi pikaks. ühel hetkel küsin, et kas poleks tegelikult mõistlik magama minna, sest peame lennujaamas olema hiljemalt kell 4:30. ta nõustub. nühime oma klahvid puhtaks, mina kutsun hommikuks uberi, kalkuleerime veel isekeskis, et huvitav… kaua hommikul siit lennujaama sõidab. uberi enda arvutused näitavad, et saame vähem kui 20 minutiga – see omakorda tähendab, et saame endale põõnamisaega juurde näpistada. kui viimaks unne keerame ja ta viimased sõnumid peikalt mobiiltelefoni valgustuma sunnivad, tundub, et peame ärkama. ärevus ei lasknud meil kummalgi vist väga hästi magada. noh, pole lugu. me siiski läheme new yorki. kõikide võimaluste maale… ameerikasse. manhattanile, siiski, mis pidavat olema oma riik riigis.

loen 2. oktoobri hommikul veel rahulikult üle, kuidas manhattanil käituma peab (seal on oma reeglistik! näiteks see, kuidas sa allmaaraudteel hakkama saad, kuhu hoidma pead ja millega arvestama!).

uber ootab meid ukse ees. üks kena noor naisterahvas aitab meil pagasid ära panna ja tarib meid lennujaama 18 minutiga. üle ringide, mäest üles-alla… veel mõned ringid. tallinn, ma ütlen! aga jõuame. tirime oma kotid uberilt maha, täname viisakalt, et juht viitsis otsa varahommikul ette võtta. üüratuid summasid ta selle eest ju tegelikult ei saa. kõnnime rahulikult lennujaama sisse. ma ei saa aru, on hommikutund, aga ikkagi on rahvast paksult täis!

lennujaamas paneb ta ühel hetkel jooksu. näen vaid ta silkavaid kandu ega mõista lõpuni, et kuhu tal nüüd nii kiire ometi hakkas. ahhaa, peika tuli teda ära saatma. tutvume. täitsa viisakas ja sümpaatne meesterahvas! jätan nad kudrutama ja otsin kohta, kus ma saan oma kohvri teele lükata. leiangi. asetame oma asjad ära. siit edasi läheb juba libedalt: turvakontroll, kohv… passilauda me seekord veel läbima ei pea, sest lendame põrkega kopenhaagen-oslo-new york. tagasi põrkega oslo-stockholm-tallinn. ärev on.

lennud lähevad sujuvalt: hilinevad vaid õige pisut. see aeg sõidakse aga õhus tagasi. saame süüa ja juua… ja magada! (olin selle kohta ka lugenud, et kuidas end ajavaheks ette valmistada…)

new york võttis meid vastu hiiiiiiiiiiiiiiigeljärjekorraga newarki lennujaamas. “JESS,” mõtlen omaette, “täpselt see, mida ma tahtsin pärast seitsmetunnist lendu!” kõik need ligi kakssada inimest tahavad nüüd riiki pääseda. kui võiks arvata seda, et ju järjekord liigub ruttu, siis meie kurvastuseks see nõnda ei läinud. venis nagu tallinna-tartu maantee. meil läks seal järjekorras vist poolteist tundi, kui õigesti mäletan. seevastu juhtusin ühe meesterahva juurde oma passi ja viisat näitama, kelle nimi oli vist vladimir või aleksandr. jõudsin hõisata, et ohhoo, teil on mitte-ameerikalik nimi, ja alles siis mõelda, et äkki ei ole see kõige parem asi, mida ametnikule öelda.

aga ta oli väga laadna vend, rääkis pikalt, kuidas ta 80datel valgevenest ameerikasse tuli, kuidas ta tsernobõlist kuulis (ta pidi ka sinna minema, aga ei tahtnud väga) ja kuidas ta on eestis ka käinud… sealhulgas ka leedus ja lätis. mõistan üks moment, miks see pagana järjekord ei liikunud nii kiiresti, kui ta võinuks… mina ise teen seda nüüd teistele ka. “maailm on väike, kas pole?” küsin talt. “tõepoolest on! aga teie, teie vaadake ette…” kohkun hetkeks. nii. vaene väike eestlane saab nüüd õppetunni, jah? saadate mu topeltkontrolli, kus pean korralikult pakitud sokid-pesu-hambaharja tükihaaval ametnike ette laotama?

“teie vaadake ette, et te ikka lõbutsete siin, eks?!” surub ta ühe silma hetkeks kinni ja naeratab. saan passi kätte, viisa samuti. “oota, kas me nüüd olemegi ameerikas?” küsin greetelt. “olemegi! OLEMEGI!” seejärel hakkame tegema suuri plaane, et kuhu me läheme veel õhtul ja kuidas me läheme ja miks me läheme. etteruttavalt olgu öeldud, et kuhugi ei läinud, meil oli vaja elamine üles otsida, sinna esmalt üldse jõuda!

lennujaamast ostame rongipiletid. näe, saame vast poole tunni jooksul kenasti rongile. asume kappama, otsime newarki lennujaamas rongipeatust, mis asub majast väljas. ühtäkki jõuab meieni paks õhusein, mis meid korralikult kliimaseadmetega jahedaks tõmmatud ruumidest šokina õues vastu võtab. holy mother of god! what the f… ma ei saa hingata. see õhk, see on lämmatavalt paks, ta on palav… mis palav, see on ebainimlikult kuum! on kuumalaine new yorkis, väljas on üle neljakümne kraadi. olin sellega enamvähem arvestanud: t-särk oli seljas, aga pikad püksid jalas. see on raske. eestis oli ju 2. oktoobril jahe ning vihmane: siin lõõmab päike ja kütab maad! võtame istet ooteruumis, mis on klaasist ja asetseb perroonil täiesti suvalise kastikesena. seal on kliimaseade.

tuleb rong, võtab meid peale. saame liikuma! sõit newarki lennujaamast new yorki pennsylvania stationisse võtab ligi nelikümmend minutit. aeg kaob meil ludinal käest. pennsi jaamas otsime kohta, kust saaksime endale metroopiletid osta. esimene õppetund: iga kaart ei lähe masinatest läbi! peame luhvtitama dollareid, mille kodust kaasa krabasime, sest need aparaadi lihtsalt ei tunnista ühtegi meie kaarti. mitte. ühtegi. juba jõuame õudusega mõelda, et kas nii hakkabki siin riigis olema… et mitte ÜKSKI koht ei aktsepteeri meie kaarte. (õnneks juhtus aga nii, et kaardiprobleemid olid pigem erandlikud.)

oleme higised, on palav, oleme kõigil juba jalus, meil on suured pagasid kaasas… võtame nädalased metroopiletid ja asume nüüd metrookaarti lugema. kuidagi läheb nii, et see saab meil suhteliselt ruttu selgeks. või noh, mul saab see enamvähem selgeks, greete lihtsalt usaldab liigselt. (ometi istume nädala jooksul paaril korral VALELE poole liikuvale allmaaraudtee rongile. ups.) võtame suuna central parki põhjaossa. pargi ja harlemi piirkonna piiril on meie ööbimine, kuhu pärast pikki tõmblemisi lõpuks jõuame. meid võtab vastu väga armas meesterahvas, kes juhatab meid oma tuppa, millest saab meie kodu selleks nädalaks, mis siin veedame.

pange kõrva taha see, kui teil metroopilet ei lähe sissepääsuaparaadis läbi, siis ärge lahkuge selle aparaadi juurest, vaid püüdke uuesti. kui te nt lähete teise aparaadi juurde, siis lööb ta teie kaardi 15 minutiks lukku. miks? sest nii püüavad nad vältida seda, et mitu inimest sinu piletiga sõita saaks.

…ja siis… siis läksime me magama. kohaliku aja järgi kustusin kella kaheksa ajal, sest ma olin nii läbi omadega. eestis oli siis kell juba kolm hommikul. ärkasin kohaliku aja järgi kell neli… eestis kell 11, mis oleks mulle ilmselt räigelt ärevust tekitanud. new yorkis ei saanud ma midagi või millestki aru.

signe, siin on peamiselt toidupildid… ja tühja-tähja veel. mis sa siis ikkagi nägid-kogesid? kõrgeid maju, värvilisi silte, palju rahvast, ärevust tekitavalt palju rahvast! halloweeni elevust (kuigi oli alles 2. kuni 9. oktoober!). rahulikumad piirkonnad new yorkist olid ägedad, mõnusad, meeldivad… mitte nii rahulikud piirkonnad väsitasid. kohutavalt! ja nüüd mõned pildid instagramist ka!

suurema osa ajast veetsime hoopistükkis ülikoolides (ja ajakirjanike traumade uurimiskeskuses!). meid võeti vastu kahes ülikoolis, mis õpetavad ajakirjandust. üks oli new yorki ülikool, teine columbia ülikool (pulitzer!). inimesed, kes meiega tegelesid, olid meist huvitunud ja meie neist. käisime kuulamas eetikatundides, võtsime osa uuriva ajakirjanduse loengust ja seminarist, käisime uudise sotsioloogia ja reporteritöö kursuseid vaatamas… osalesime multimeedia ja taskuhäälingu loengutes-praktikumides. ja pluss palju muud… huh! nii palju sai näha ja kogeda. saaks sellest eraldi raamatu kirjutada!

uudise sotsioloogia ja reporteritöö: need olid kaks loengut-seminari, mida ilmtingimata näha soovisin. muu pakkusid välja koordinaatorid, kellega suhtlesin, kui ajakava paika panin. oleks päevas rohkem tunde, oleks osalenud veeeeel rohkemates. aga arvestama peab sellega, et neil on nt mõned loengud-seminarid kuus tundi pikad… teised jällegi kaks… ma nägin nii palju, kogesin nii palju, sain nii palju mõtteid… pidasin maha tõsiseid diskussioone, et kuidas ja kuhu edasi. väga värskendav! väga inspireeriv! väga kõnekas! diskuteerisin tõsiselt ajakirjanike heaolu teemal, olin mures. olen praegugi. väga.

aga ah! et need koordinaatorid… et nad viitsisid minuga jännata, minuga rääkida, minuga koos mõelda! niiiii tore. viisime neile eesti šokolaadi ja ma ütlesin, et kõik mu ameeriklastest sõbrad ja tuttavad on sellest sõltuvuses. kindlasti jäävad nemadki. esiti vaatasid nad kahtlustavalt, aga hiljem kirjutas nt lauragi veel, et jep, pagana hea on.

aitäh, laura ja adam, et meid vastu võtsite ja kantseldasite!

kuna ma olen instagramis selgitanud, et mul oli probleeme new yorkiga, on ainult õige, et ma pisut ennast lahti seletan.

mind väsitas new yorkis lärm… igasugused pidevalt taustal kostuvad helid: sireenid, inimeste hõikumised, autod, tuututamised… (jah, võib ju küsida, et kas ma ei teadnud, et suurlinna lähen… teadsin ikka ja eks mul kogemust juba ka… aga iga reis on omamoodi… iga kogemus oleneb sellest, mis parasjagu sul elus toimub…) ma hakkasin vaikust veelgi enam hindama, nii et seegi hea.

teiseks, minu jaoks oli selles linnas ärevust tekitavalt palju inimesi, kelle keskele ma ära ei mahtunud, kellele ma jäin kogu aeg jalgu ja ette… aga tõele au andes, tegu on ka vist kõige suurema inimeste arvuga linnaga USAs.

kolmandaks, saastunud õhk. oli piirkondi, kus see ei olnud nii hull, aga muidu ehmatas mind see küll ära, jah. õhk tekitas mingisuguse õlise/vahase kihi mu nahale… ma ei oskagi seda seletada, seda peab ise kogema. eestis on hea, sõbrad!

neljandaks, väga pinevad olukorrad siin-seal. meie kõrval läks üks kirikumaja põlema, punased-sinised vilkurid sähvisid meie toa lael üsna pikalt. aeg-ajalt andsid nad ka helidega märku, et nad seal kõrval tegutsevad. allmaaraudteel oli mitmeid-mitmeid väga ehmatavaid olukordi. üks näiteks see, kui politsei seisis ja nende ette viskus naine ja surus endal käed selja peale kokku (justkui pange mind rauda)… ja palus, et nad teda ei tulistaks, jätku ellu. politsei vaatas üllatunud seda akti pealt. me greetega vaatasime ka, siis vaatasime teineteisele otsa ja siis panime padavai ajama. ühe liini peal istus naine, kes märatses ja nõudis raha kõigilt. mul oli ainult kaart, sularaha olime laiaks löönud suuremalt jaolt. ja ta kärkis ja pahurdas seal üsna pikalt, loopis asju ja tõdes valjult, et “i’m not crazy, i’m just very hungry!”. 

tema ees seisavad kaks raudteerööbast ja just nende taha on ta jalg kinni jäänud, mistap kukub ta nagu küps õun nätaki vastu maad. see käib märkamatult, vaikselt, sõnatult. kui ta püsti aitan, näen, et ta põlv on verine ja käed ka. olen murest murtud. tema küsib vaid siiralt, et kas nüüd võiks kuskile sööma minna.

Signe