Advertisements

Peipsimaa, Vasknarva & Narva.

Peipsimaa, Vasknarva & Narva.

…et kui me siis juba läheme, siis läheme ja käime kõikvõimalikud kohad läbi, eks? olin selle väitega nõus. jutt käis kremli ööbikutest narvas, kuhu tartust tuli rändama hakata. tee peale jäi peipsimaa… seejärel vasknarva (ja vene piir… otse sealsamas!)… jõhvi äär ja siis juba narva ise. uskumatu, aga olen peipsimaale sattunud viimase kuu jooksul kahel korral (21. augustil ja 9. septembril). asi, millele ma polnud mõelnud: peipsimaa – see on ju tegelikult siinsamas! ||…if we are taking the trip to narva, then we shall visit all the cool cities and villages on the way there, yes? i agreed with this question-statement. we had just bought tickets for a play called kremli ööbikud that took place in narva and this also meant we had to travel there from tartu. peipsimaa, vasknarva (with russian border standing right there!), the edge of jõhvi and then narva. i’ve been to peipsimaa twice now (21st August and 9th September). this is something worth pondering on: peipsimaa is practically right here near tartu!

Jätka lugemist

Advertisements

London. Jälle. Ikka ja jälle.||London. Again. Again and again.

London. Jälle. Ikka ja jälle.||London. Again. Again and again.

ma ei väsi sellest linnast. ma tean-ma tean. alles käisid, alles rääkisid, alles jagasid pilte ja lugusid. ma olen kuulnud mitmeid arvamusi, on neid, kellele london üldse ei meeldi ega sobi, on neid, kes leiavad, et London on täitsa hea koht… ja siis on minusugused, kes armastavad londonit.


i never get tired of this city. i know-i know. i was here couple of months again, i talked about it…shared the photos and stories… i’ve heard different opinions on london – there are people, who dislike the city, then people, who think that london is quite alright… and then there is me… the one who is crazy about the city.

Jätka lugemist

vaata parem… ei… oot… vasa…pare…?

vaata parem… ei… oot… vasa…pare…?

“mind tabab londonist eestisse tagasi tulles alati kultuurišokk,” ütleb tallinna lennujaama ees üks poisipeaga naisterahvas telefonikõnes nähtamatule vestluspartnerile. mõtlen selle peale omakeskis, et mind küll mitte. kui midagi, siis tabab mind koju jõudes alati siiras äratundmisrõõm, minnes igatsen seiklusi. tunnet kui sellist, mis mind londonis endasse mähib, on raske kirjeldada. see on midagi sellist, mis ei lase naeratusel su näol kuskile vajuda. nagu tikkude ja näppudega hoiaks paigal. ma vist naeratan säärase totakuse astmega siiamaani.

Jätka lugemist

belgia ja holland 2018.

belgia ja holland 2018.

Kõik algas sellest, kui Brit ütles, et läheb üksinda reisule, sest tal on hirmsasti vaja minna kontserdile. “Palun ole hommikul olemas, tahan kindlasti seda piletit saada ja seal läheb hulluks võitluseks,” ütles ta. (Ja miks see mulle meelde jäi? Sest ma olen tavaliselt hommikuti üleval, tema mitte.) Kui on kaks inimest pileti eest väljas, siis tõenäoliselt üks vast saab ikka kuidagi kätte. Läkski nii, nagu ta oli ennustanud – tema jäi piletist ilma ja mina sain. Võlusin välja lausa kaks tükki, sest ei saanud lasta tal üksinda minna (siia sobiks hästi 2 Quick Starti “Kingitus” laul, kus kõlab, et “sinu kingitus olen ma…”). Algas lennupiletite jaht, hotellide otsimine ja kultuuriprogrammi moodustamine. Kuna mina olin tööga meeletult hõivatud, võttis Brit orgunni enda peale. Ja olgu öeldud, et hästi orgunnis!

Jätka lugemist

sa meeldid mulle, tartu.

sa meeldid mulle, tartu.

käisin täna tartus ringi ja mõtlesin, et mis võiks olla ühine nimetaja mu tänastel piltidel. võtsin endale märksõnaks muinasjutu ja püüdsin kõik nähtu sellega siduda.

käisin vanalinnas ja botaanikaaias. tundsin ennast nagu imedemaa-alice, sest botaanikaaias on puudest moodustunud urud, kust tuleb läbi pugeda. kevadised lilled on endast juba märku andnud!

Jätka lugemist