e-kirjakasti laekub konverentsikutse. ohkan. teema on ülioluline, aga toimumiskoht on kaugel-kaugel teisel pool austriat. viini lend oleks nagu nalja, aga teisele poole austriat… sinna saab ju vaid rongisõiduga. aga teema – see on ju oluline. niivõrd lausa, et heidan reisihirmud kõrvale ja hakkan asju ajama!

õnneks on mul noore teadlashakatisena võimalus kandideerida stipendiumidele (siinkohal tervitused ning suured tänusõnad annelale ja DORAle), mis annavad tuge ja võimalust käia, arutada, näha, luua sidemeid, jätta endast märk (ning nägu) maha ja olla üleüldiselt kaasatud. sel korral aga sain ma endale reisikaaslase.

olles hädaldanud kui raske ikkagi on salzburgi saada (kõigepealt viini, siis viinist salzburgi, kuhu on ligikaudu 300 km), oli mu ema nõus mulle reisisaatjaks hakkama. oma kulu ja kirjadega. kaasa võttis ta ühe raamatu, optimistliku meele ja soojad riided. vot kuidas mul vedas! olgu öeldud, et ilm oli seal ikka soojavõitu. kampsuneid naljalt välja otsima ei pidanud.

oleme selliseid rännakuid varemgi ette võtnud. kuna oleme pigem rahumeelsemat sorti inimesed, siis koos rändamine sobib meile. kuna konverents hakkas üsna varajasel hommikutunnil, pidin ma päev varem kohale liikuma. reis oli väsitav, seda ei saa ma salata. kõigepealt läksime tartust tallinna, siis lendasime tallinnast helsinkisse, siis helsinkist viini. seejärel kappasime rongi peale lennujaamas, et sõita viu-vopsti otsejoones salzburgi. ma ei taha kokku arvutada, mitu tundi meil liikumise peale kulus. rongisõit oli neist aeganõudvaim, muide, selleks ainuüksi kulus vist kolm ja pool tundi, kui õigesti mäletan. isegi hästi, mõtlen ma praegu.

aga. siin on aga. üks hetk selle rongisõidu peal hakkas mu ema nihelema. jäin küsivalt vaatama, et mis nüüd lahti, ta osutas käega – mäed! pöörasin pilgu välja ja nägin isegi. wuonngi! täitsa mäed, mis mäed! üks hetk oli üsna tasane austria hakanud iseloomu näitama, maapind muutus ebaühtlasemaks, rong ronis üles mäkke, siis lasi jooksujalu alla, kaugusest hakkasid sirendama mägised aasad (ja siis ma hakkasin ema tüütama heliseva muusika lauludega – paramparamparampapa…nunnnn mariiaaaaa, nt). salzburg oli juba selleks ajaks üsna lähedal. kui me lõpuks rongilt maha saime astuda võin vanduda, et kuskil kõlasid inglikoorid, me saime lõpuks oma jalgu sirutada. need meeletud istumistunnid – õh, kohutav! ja siis hakkas retk linnas, mis on küll väike, ent imeilus.

salzburgi puhul tabas meid põnev kõnelemisviis. kui me räägime salzburgist, siis kohalikud küsivad kärmesti, kas räägime uuest või vanast linnast. nimelt on salzburgis väga uhke vanalinna osa (meiegi ööbisime seal) ning nn uue linna osa oli selgesti eristatav. ta oli… eee… noh… uuem. salzburgi ülikooli oli ka vanalinnas, nii et ööbimiskoha poolest tegin suurepärase valiku. muide, ma ei tea, kellele ma seda ju rääkinud olen ja kellele mitte, aga mozart sündis selles linnas. käisime tema sünnipaiga juures ka tiiru.

meie ette jäi mozarti ülikool, paremale üliilus mirabelli aed. meie seiklesime julgelt edasi.

wolfie.

siin ütlesin emale, et me peame kuidagi üle selle mäe saama, mis seal ees paistab. ma ei tea küll kuidas, aga kaart näitab, et me saame sealt kuidagi läbi. 

vot sealt lukuaugust lähemegi!

veidi udune jooksupealt tehtud pilt. aga see lukuauk viis meid tunnelisse. pikk ja rõske, aga mu meelest väga kena. puhas, noh.

ema tahtis laugulistega pilti. aga palun!

vanalinna kesklinn.

hommikul konverentsile jalutades nägin lõpuks need päris alpid ära. ma siiani olin igasuguseid väikseid künkaid selleks pidanud, aga … õhku võttis ahmima. nii võimsad on nad!

lõuna oli meil plaanitust pikem, sest konverentsil jõuti asjadega kiiremini finišisse. sain siis emaga turul kokku.

õhtul käisime veel mina, kate (mu USA sõbranna, kes nüüd elab saksamaal) ja ema mozarti teoseid kuulamas (viiul+klavessiin). kontsert oli lühemat sorti, mina ja kate saime õpilastele mõeldud soodustust (kuigi tegelikult me väga kumbki seda enam pole, aga müüja käis peale). see on hea mõte, kas pole, kuulata mozarti sünnilinnas elava muusikana mozarti teoseid. 

õhtul soovis ema süüa suppi. tal on mingi teema supiga, kogu aeg sööks suppi ainult. läksime vanalinnas ühte aasia restorani… ja ta sai oma supi. mina proovisin riisiveini. 

vahepeale torkan, et kuigi ajakava andis meile kõigile hingamisruumi, oli konverents väga tihe, arutelurohke ja põnev. koos oli eriilmeline seltskond nii USAst, UKst, Saksamaalt, Austriast kui ka Indiast ja paljudest kohtadest veel. Eestist oli ka üks (mina). 

kate: oh my god, is that real. signe: what? kate: is that a real person on the ball? signe: nope, saw it yesterday, looked the same. should not be alive.

muide, mu ema on saksa keelt õppinud. ma ka. aga ta on selles kõvasti parem kui mina. ahjaa. siin sündis mozart… ja siin on ka pood spar. mind. blown.

kohvik, kuhu emaga mõlemad julgelt soovitame kõigil minna – afro cafe. väääääga hea kohv (tugev-tugev, aga samas pehme!). toit oli ülimõnusasti maitsestatud. ema juustuvaliku sõin mina ära (kuigi mul oli kõht täis). (hommikusööki sööme siin!)

mu ema oskab kõigele lisaks nii vene kui ka inglise keelt. inglise keele õppis ta nüüd hiljaaegu ära ja mu arust räägib üsna soravalt. julgeks ta vaid seda keelt rohkem kasutada!

kui konverents lõppes ja me omavahel maailmaasju edasi parandasime ja ajasime, siis juhatati meid ülikooli kõrgematele korrustele. seal oli katusekohvik. nagu muuseas ütles üks peakorraldajatest: “siit saate kohvi ja küpsiseid ning saiakesi. aa, muuseas, need seal on alpid!” pärast sosistas mulle see hallipäine professor veel, et “kindlapeale on just siin linna parim vaade sellele ahelikule”. ma nõustusin. kurja, oli jah!

ema tuli kooli vastu, et seada sammud rongile. siis juba tagasi koju. kahjuks pidi tema selle vaatega leppima. pole ka paha, ega ju!?

mälestuseks see pilt ka… postersessioon käis parasjagu. väga ägedad ideed, kuidas ajakirjandustudengeid rohkem kaasata ühiskondlikku tegevusse. veel seegi, kuidas ajakirjandustudengitele rohkem rahvusvahelise koostöö võimalusi pakkuda. nii tore on pühendunud inimestega koos mõtiskleda!

ahjaa… reisimise kogu iroonia seisneb selles, et salzburgi hakkavad sügisest eestist lendama otselennud. kui nii mugavaks tehakse see värk, siis soovitan teilgi ära käia! 

 

S*