Varahommikul lennukile, sealt otse Brüsselisse ning siis… Alicantesse!

Pildid ja jutt – Sille Roganova

Mõtlesime mehega, et oleks tore üks mesinädalate puhkus veeta Hispaanias, sest eelmine aasta oli põnn veel liiga väike, et reisule minna. Mõeldud-tehtud. Tallinnast Brüsselisse jõudes läks lend kohe kõrvalväravast, nii et me ei pidanud isegi otsima ega jooksma kuhugi. Kandekäru anti ka ilusti vahepeal kasutamiseks üle ja ei olnud rikutud. (PS! Sõitsime Brüsselisse Air Balticuga ja edasi Brüssel Airlines-iga Alicantesse, sellel lennul tehti lastele üllatus, milleks olid värviraamat ja pliiatsid). Max pidas meil varahommikuse ärkamise ja kõik lennud väga vapralt viperusteta vastu ja isegi magas ilusti lennukis kuni teadvustaja ta muidugi üles ajas… aga no pole hullu.

Jõudsime Hispaaniasse ja olime broneerinud auto. Leidsime lennujaamas vastava koha ja meid sõidutati rendipunkti. Siis kahjuks selgus tõsiasi, et kuna tegemist oli olnud vahendaja leheküljega, siis me pidime kogu rendisumma uuesti maksma, mis oli täielik jaburus, ja selle lehekülje haldajail endil oli jumala suva. Lõpuks oli absoluutselt kõik teisiti, kui olime plaaninud: ei olnud neil meile anda diiselautot ega ka lehel broneeritud mudelit, vaid hoopis mingi muu sõiduk. “No okei! Elame üle,” mõtlesime.

Jõudsime korterisse ja selgus, et lapsele pole voodit, pole magamiseks meile patju, rääkimata toidutegemiseks vajalikest pottidest-pannidest. Hakkasime mehega naerma ja mõtlesime, et see on lihtsalt esimene päev.

Korteriomanik tõi lõpuks mingi voodi lapsele (see oli siiski täiskasvanute voodi), mille kohandasime vastavaks. Kapist leidsime mingid linad. Korteris ei olnud seepi ega ka rätikuid, nii et oli üsna tühi plats. Siis selguski, et oleme tema esimesed rentnikud ja tundus et omanik ei osanud ette aimata, mida meil vaja on, nii et oli meile hoopis lilled ja puuviljad ostnud, mis muidu armas, aga väsinud ja kurnatud inimesed ei oska seda vast kõige suuremalt hinnata.

Lisaks selgus, et meile lubatud WIFI-d ka polnud ja no oli üht-teist veel, mille üle tahtnuks viriseda, aga mõtlesime, et eks teeme siis ise korda.

Alicante ööhakul.

Kuid õhtu polnud veel läbi! Olin poest soola asemel kogemata soodat ostnud ja nii see õhtusöök sinna prügikasti ka lendas. Ja kui härra tõi kiirsöögi vräpid, siis itsitasime oma päeva seikluste üle ning tõdesime, et see lihtsalt „täna“ nii.

Julgelt edasi!

Teine päev läksime linna uudistama. Kõigepealt rõdult vaadeldavasse kindlusesse mäe otsas ja siis muuseumid, kirik jne. Kindlus oli meeletult suur… üks suuremaid Hispaanias, nagu selgus. Palju kordi vallutatud, aga sama palju ka uuesti üles ehitatud. Õhtul jalutasime ja sattusime kuskile tänavale rongkäigule, kus naised olid riietatud rahvarõivastesse, mehed mängisid erinevaid pille. Ja see läbis tervet linna.

Üllatav oli see, kui paljud olid pisikeste lastega nii hilja väljas. Lapsed olid silmanähtavalt väsinud, mistõttu kippusid nad röökima või nutma, aga vanemad tahtsid lõbutseda. Kuna olime sattunud just algavale festivaliperioodile (õigemini planeerisime nii), siis oli arusaadav, et taheti vabalt võtta.

Päev hiljem mõtlesime ka randa minna. Tuttav mainis, et Alicantes on ilusad rannad ja seda nad ka olid, kuigi hiljem külastatud Benidormis on mu meelest ägedam, aga seal on lihtsalt ka kõvasti rohkem turiste.

Alicante rand.

Mis mind aga üllatas oli see, et rannas pole riietusruume, nii et parem vaheta kohe kodus riided või leia rannas moodus selle tegemiseks. Rannas on tualetid ja pärast on hea jalad veega puhtaks loputada spetsiaalselt selleks mõeldud kohas. Kuid merevesi on väga-väga soolane ja kuna see loputusvesi tuleb ka merest, siis ei jää muud üle, kui tuleb kodus ka duši alla minna. 

Parkimine! Linnas leiab palju kohti, kus tegelikult on parkimine tasuta, suuremates linnades on parkimine reeglina tasuline ja mingitel aladel tohib parkida vaid teatud perioodidel. Rannaaladel (ja vahel ka mujal) on sellised tegelased, kes sulle parkimiskoha hõikavad, kuid siis kindel fakt on see, et pead raha maksma, aga summa valid ise.

Otsustasime minna Santa Polasse ja sealt Tabarca saarele. Lõunaajal ei soovita liikuda, siis on suht kindel, et enamus söögikohad on kinni (välja arvatud Burger King) ja kõik naudivad siestat. Läksime siis Tabarcale.. kutt magas kergkärus ja sõit võis alata. Pilet oli 15€ inimene.. sinnasõit väikse paadiga kulges 25 min. Sel ilusal saarekesel oli kuskil viis söögikohta ja üks väike ja üks suurem kindlus, aga mõlemad olid suletud. Muidu meeletult armas koht! Tagasi saime suure paadiga (siis raha ei pidanud maksma) ja sõit kulges kuskil 45 minutit.

Tabarca tänavad.

Järgmine päev läksime Valenciasse. Algul lootsin seal tuttavat ka kohata, aga tollel vist naine pelgas meie küllatulekut või ma ei tea, kuidas neil Hispaania naistel selle armukadedusega lood on… Tuttav muudkui raius, et enne ei tule, kui naine kodus, ja seda siis kas õhtul peale kaheksat või nädalavahetusel. Nii et külastasime siis hoopis turuhoonet, ühte kiriku moodi hoonet ja tulevikulinna ning sõitsimegi tagasi, sest Maxil tuli mingi hull pahatuju peale, ei olnud muud kui kompsud kokku ja tagasi Alicantesse.

Siis taas puhkasime ja võtsime rannas veidi päikest ka, kuigi olime juba põleda saanud… (ÕLAD!). Kindlasti tuleb miljon korda kreemitada, sest päike on suht seniidis.

Siis teine päev jalutasime ühes linnapargis, seal muidugi tasub õhtuti ettevaatlik olla, sest paljud kodutud telgivad seal, aga leiab ilusaid vaateid linnale või musti kasse hoopis.

Vaade pargist.
Vaade pargist 2.

Kindlasti soovitan külastada ka El Palmera palmide parki, mis pole kaugel. Kena spetsiaalselt palmidele mõeldud park. Veider ainult, et vett seal pidevalt klooritatakse. Nägime, kuidas mees maskiga muudkui kloori laiali raputas. Muidu seal kena väike kosk ja mõnus jalutada. Park on ehitatud spetsiaalselt kas turistide või siis selle linnaosa jaoks, sest vaade merele pole sealt just kõige ilusam. Pargil on avamise kellaajad ka, aga muidu on tasuta.

Palmide park.
Palmide allee.

20. juuni hakkasid suured igaõhtused Saint Juani pidustused. Ehitatud olid linnas erinevatesse osadesse Hoguerase kujud, mida sai vaatlemas käia, ja kogu rahvas voolas erinevatest linnadest sinna, nii et 3–4 päeva me ei liikunud kuskile, sest kartsime oma parkimiskohast ilma jääda. Kuigi tagantjärele saab öelda, et päeval oleks võinud vabalt liikuda, sest suur tung algas alles kell kaheksa õhtul.

Õhtuti olge valmis selleks, et tänavatelt kostub vali muusika, kell kümme algavad suured söömingud ning pidustused. Kui on soovi, et saaks öösel magada, siis hea oleks otsida endale koht kesklinnast kaugemal, sest aknad on Hispaanias nende ettetõmmatavate päevavarjude tõttu õhukesed. Aga saab hakkama ja inimene harjub kõigega (meiegi harjusime, samuti Max). Iga õhtu sama trall kuni 24. juunini.

Hogueraste põletamine

Kindluse tornist lasti kell kümme õhtul suur vulkaanipurset meenutav ilutulestik ja seejärel asuti neid vahtplastist kujusid põletama… Me ootasime vast paar tundi kuni tuldi selle kujuni, kus me olime, aga eks ta rohkem siuke tuletõrjujate šõu ole, kes rahvast ja maju voolikutega märjaks katsid. Eriti suur isu meil selle vahtplasti suitsu sees olla ei olnud, aga vähemalt saime näha, mis kujudepõletus endast kujutab. Muuseumis on selle kohta ka info, mis on selle traditsiooni juured jne, kuid põhimõtteliselt on tegu suvealguse tähistamisega.

Vaade Alicante kindlusest.

Linnas leiab ka turgusid, aga need pakuvad rohkem Hiina kraami, midagi väga erilist me ausalt öeldes ei leidnud… Flamenco tantsijaid ka mitte. Härjavõitlus algas kaks päeva pärast seda, kui meie olime juba lahkunud.

Siis üks huvitav fakt! Kui meesterahvas tahab juuksurisse, siis saab väga korraliku soengu 5€ eest, sest siin juba osatakse neid Guido soenguid teha ja mu mees jäi esimest korda rahule sellega, mida ta palus. Eestis vist ei osata hästi… Ise ei julgenud minna, sest naiste soenguid ma eriti linnapildis ei näinud ja Guidoks ei soovinud saada.

Mis aga veel näha saab?

Linna lähedal on veel soolajärvesid, kus flamingod jalutavad ja miskist meelepärasest toituvad. Samuti saab sõita ühele suurele mereäärsele terrassile, mis asub künka jalamil ja kust saab kaunist vaadet nautida. Muide, kasutasime kogu aeg allatõmmatud Google mapsi. Majakas on seal lähistel ka olemas, ent sinna turistilõksu soovitan ilge palavuse tõttu autoga sõita (kuigi osa matkasid jala!).

Eelpool sai mainitud ka Benidormi, mis oli kena, ainult et kutt ei tahtnud seal hästi tududa, sest et oli väga palav. Aga saime siiski ujumas käidud ja koju unustatud bikiinide asemel uued ostetud (need osutusid aga liiga väikseks).

Benidormi rand.
Benidorm.

Viimastel päevadel käisime ka korra Murcias, aga mul oli miskipärast paha tuju ja ei tundunud üldse hea mõte sinna minna, sellegipoolest nägime vähemalt mäe jalamil oleva Jeesuse kujukese ära ja sai puu otsast paar sidrunit näpatud. Muidu tundus suht kolkana see osa linnast ja ei olnud midagi sellist, mida otseselt nautida. 

Cartagenasse jõudes olin veel rohkem šokeeritud, sest selline Rooma teatriga linnake oli ikka… ka kolgas, ütleks. Rohkem nagu kaubasadama ala, kus oli otsitud midagigi, millega turiste meelitada… Selleks meelituseks oli Rooma teatri ala ja mäe jalamil üks kindluse moodi osa. Kumbki endas otseselt palju ei sisalda, enamus esemeid on koopiad. Aga tasub ronida, kui on palavuses viitsimist, siis saab ehtsa paabulinnu perega tutvust teha.

Cartagena.
Cartagena.
Cartagena.

Tahtsime Algar Waterfallsi ka jõuda, aga seekord jäi see ära. Plaan oli isegi Milanosse sõita, kuid küll siis jõuab mõnel teisel korral kui Hispaaniasse plaan uuesti minna.

Sellised olid meie seiklused sel mõnusal juunikuul.

PS – kui lapsega, minna siis on lihtne, poes beebitoitu on ja saab igati kõigega hakkama!

Pildid ja jutt – Sille Roganova

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s