vaimustav hommikupoolik, punakas päikesekuma, cheerios piimaga. arutelu. “kuule, kõik soovitavad sinna mäe otsa minna.” “kuhu mäe otsa?” “no sinna, mida me eile sealt lossi juurest nägime.” mõtlen natuke. lossi enda juurde ronimine oli juba üsna, khm, nõudlik tegevus. trepp viis mäe alt taevasse, iga sammuga jäime sandraga üha vaiksemaks, kuni ähkides lossini venisime… mis see mägi siis ära ka ei ole?! seda oli lossi juures näha ja ei tundunud hullu miskit. “teeme ära! aga kui ma suren, siis see jääb sinu hingele.” “sa ei sure, ära ole nii dramaatiline.” kes seda ette võis näha…

mina olen signe. teisisõnu inimene, kellega juhtub. isegi siis, kui ta üritab, et EI juhtuks, juhtub ikka. niisiis. kõik kulges muretult kuni jõudsime edinburghi kesklinna. oh sa poiss, milline linn! söest määrdunud kivid, hallid ehitised – kõlab üliveidralt – aga see oli imeilus! mõnusad tänavad, mõnus “võnge”, mõnus pehme ilm.

jalutasime sandraga elukohani. mis oli väga heas kohas haymarketi juures. kes soovib rohkem kesklinna, peaks vaatama pigem waverley kanti. hea on rääkida trammipeatuste viidetega, selle leiab igaüks üles (sest see on põhiline transpordiviis, millega lennujaamast saab linna). sõit lennujaamast haymarketisse võttis umbes 20 minutit. 

nali hakkas sellega peale, et me saime oma ajutisse koju jõudes küll lukukarbist võtme kätte (kasutasime mulle saadetud koodi), aga see imeline võtmeke ei kiirustanud uksi avama. seejärel tabas meid väikene paanika, sest saime küll eesuksest sisse, ent järgmine võti enam ei töötanud.

see pagana võti, mille me karbist kätte saime ja mis pidanuks avama meie korteri ukse, oli kollakas suur kolakas, ilmselgelt vana luku jaoks mõeldud. korter, mille meie võti PIDANUKS avama, omas vähe uuemaid lukke… mis olid pealekauba veel teisest materjalist+teist värvi. huvitav-huvitav. jõudsime neljandalt korruselt esimesele üles-alla-üles-alla-üles-alla-üles-alla joosta, võõraste inimeste korterite lukke muukida, muretseda… mina mitu korda helistada… ja meeleheitega tegeleda. lõpuks saabus mees, kes ulatas meile teised võtmed. siis vaatasin kella. ahjaa. check-in pidi olema kell kolm. mees saabus kolm minutit kolm läbi. me olime pool tundi varem kohal olnud ja draamat kütnud. oih vol 1.

korter oli küll tolmune ja lõpuni korralikult koristamata, aga hubane. pärast koristustiiru võin julgelt väita, et isegi ilus! meieni jõudis kohe oih vol 2, kui sandra avastas, et sooja vett ei ole. selle avastas ta paraku aga siis, kui ta duši all käis ja külma vett krae vahele sai.

arvasin esiti koos sandraga, et ehk ei ole tükk aega keegi seal korteris käinud ja boiler on end välja lülitanud. lootsime, et nüüd kui kellelgi õndsal hingel avaldus soov meeleheitlikult sooja vett kasutada… ehk ärkab boiler oma talveunest üles ja hakkab oma tööd tegema. õnneks tuli välja, et ei ärganud. mina ärkasin hommikul hoopis lolli lootusega, et sooja vett on. valetasin sandrale selle kohta suud-silmad täis ka – et mine-mine duši alla, sooja vett on lademetes.

sandra tegi siis duši alla mineku uue katse… ja sai külma vett krae vahele. jälle. seejärel asus signe inseneri-tütar ivask boilerit käperdama, samal ajal sandraga kahasse guugeldades, mida boilerite eri nupud ja vilkuvad tuled tähendavad. ma isegi ei ole kindel, mis nuppusid ma vajutasin ja mis loogikaga, aga boiler hakkas tööle. soe õnnistatud vesi jõudis ka meiesuguste patusteni. viimaks. juhhei!

sealt edasi ei saanud enam miski minna valesti. vist otseselt ei läinud ka, va see, et ühes kohvikus anti mulle mu väikese tellimuse asemel suurem partii kohvi kätte ning ma seda kohe ei märganud. kui hambad võileiva sisse olin löönud, siis jäin mõtlema, et miks küll on kohv nii suur… ameerikas oli nt väike jäätee 0,6l, seega ei osanud kahtlustada ka… siis nägin silmanurgast, kuidas teenindaja kviitungeid vaatas ja pead sügas ning ta kolleeg mulle näpuga viitas. aga mis tehtud – see tehtud, olin seda jooki juba lürpinud. kohvist jäi päris palju lihtsalt kurvastuseks alles, sest ma ei tahtnud seda pange, mille nad mulle serveerisid.

mida selles linnas teha? lubage, ma pakun: vaatamisväärsuseid vaadata. jalutada. nautida. teed juua. küpsiseid süüa (biscoffi küpsised – oh mu süda – kas eestis sellele mingi vaste leidub? jätke kommentaaridesse soovitusi.). poodides käia. ruudulist mustrit igal pool kohata. ja mis kõige olulisem – külastada kohalikke muuseume. harry potteri tuuril käia. mäe otsa ronida.

ma nägin elus esimest korda van goghi maali nii lähedalt, et hingasin sinna lausa peale. siis häbenesin veidi oma uljust. siis saatsin helele pildi (kes on vincenti suur austaja). ja siis hullusin seal kunstimuuseumis veel. ja veel. ja veel. seal oli ka monet’ maale.

sõime vaid parimaid sööke, jõime vaid parimaid jooke, lahendasime maailma muresid ja vaatasime hercule poirot’d korduses. korduses. korduses. mina vaatasin. sandra ohkas, et näe, jälle see pooleldi kiilakas mees on telekas.

kui külastate, siis teadke, et see linn kasvab kiiresti südame külge. olen teid hoiatanud.

ilma kohta nii palju, et oli justkui jahe, aga mitte väga. oli justkui palav, aga mitte lõpuni. higistasin, aga mitte palju. oli punane näost, aga mitte jubedalt. kõike oli piisavalt.

(…et kui juba poliitiliseks läks, siis selle piiril passide kontrollimise võiks nad küll ära lõpetada. või vähemalt UK aukülastajatele järeleandmisi teha…)

ja nüüd jõuame selle vestluseni, mille sandraga maha pidasime. et kas ja kuidas ikka mäe otsa minna. läksime. alustasime aga lõbusasti kirsiõite vahel poseerides teadmata, mis hullus meid ees ootab. pargi nimi oli the meadows.

sealt mäe otsast tasub edasi minna puhkama. maiuspala jätsime aga viimaseks päevaks, kui kappasime scottish national gallery‘sse. oh. sa. poiss.

selline sai meie seekordne reis – kõike sai, isegi SAIA sai! nalja sai, jama juhtus, rõõmu tundsime, puhkasime ja ärkasime tavapärasest tunde varem üles (ajavahe!). sandra oli enne kukke üleval juba.

ilus linn, läheks tagasi.

s*