“sul on pikk keel,” ütleb mulle hallipäine kogukam keskealine meesterahvas. “nagu ussil, sa pead silmas?” küsin vastu, samal ajal käega ussikeele liikumist imiteerides. ikka sisse ja välja, näpud harali. ta pööritab vaid silmi ja tõstab häält: “argh, fuck off.” ah nii. “well, you, too!”

selliselt kulges meil õhtupoolik ühes rannapubis. ei, tegu polnud mingi suvalise tüübiga: üks meie seltskonna neiu teadis teda ja vastupidi. kusjuures, enne oli see neiu öelnud, et malta mehed on sellised… tümakad. nad pole pahatahtlikud, lihtsalt tümakad, kel on oma arusaam naljadest. mina seda täheldanud polnud… kuni… tõele au andes, võiksin olla rohkem suu peale kukkunud, saaks lihtsamini läbi elu kulgeda.

maltale jõudsime öösel. ehmusime, sest väljas oli üsna jahe: kumbki meist meeleheitlikult paksusid riideid kaasa ei võtnud (v.a. sukkpüksid, mida väitsin sandrale ILMTINGIMATA vajalikud olevat!). lubati siiski 20+ kraadi sooja, aga parasjagu oli 12 kuni 13 kandis. lõime risti ette ja võtsime taxify-ga takso (soovitame kõigil sama teha!). kogu reisi vältel kumbki meist sukkpükse oma kohvrikesest välja ei võtnud, kuigi kohalikud käisid sulejopedega ringi. ma põlesin ära ja samal ajal jäime mõlemad haigeks ka – see on anne, ma ütlen!

meie ööbisime linnas, mille nimi on st julians. üsna soodne paigake, viisakate bussiühenduskohtadega. üldiselt ütlen ma aga seda, et malta bussiliiklus=anarhia. buss tuleb siis, kui ta tuleb; läheb siis, kui ta läheb; sõidab peatusest mööda, kui soovib… arvestage sellega, et võite nina vastu aknaklaasi suruda ning vaadata, kuidas teie peatus mööda silkab, ja samal ajal hüüda “EIIIIIIIII”. miski ei aita. ainult siis kui hakkad teiste sõitjatega meeleheitlikult “STOP” nuppu litsuma, on lootust, et saad järgmises peatuses maha. ah jaa! kuna malta teed on käänulised, võib süda pika loksumise peale hellaks kiskuda.

kurioosumid kõrvale jättes võin kinnitada, et ülimalt kihvt saar on, sealjuures suursuguse ajalooga. matkasime iga päev sandraga erinevates linnades, nautisime päikest ja tuult. kuigi kilometraaž meil tuli tavapärasest väiksem (jäädes 10 kuni 14 kilomeetri vahele), oli tõusuvõttusid meeletult. ega buss ilmaaegu seitsmekilomeetrist vahemaad 45 minutit sõitnud. ma ei teagi, milleks ma teile kõigile maltat soovitaks – liivaranda seal eriti pole, populaarsemad rannad on niivõrd suure rahvastikutiheduse kohta juba EOS kinni (võrdluseks: muhumaa suurus on ligi 200 ruutkilomeetrit, maltal on see number 316 ruutkilomeetrit; muhul elab umbes 2000 inimest, maltal ligi 500 000 inimest). lihtsalt jalutada, nautida ilusat ilma, lugeda raamatut, süüa jäätist, juua jahedat jooki – seda kõike maltal saab.

st julians.

valletta.

marsaxlokk ehk kaluriküla, mille nime hääldamisega on meil tõsised probleemid. jätkuvalt.

sliema

rabat ja mdina. tuul, mis võttis ja viis meid endaga kaaaasaaa. mdina on the silent city ehk vaikuselinn. seal olla vaikne. oli ka.

mis siis vahepeal juhtus? reisi neljandal päeval ärkasin öösel korraks kriipiva kurgu peale üles. hommikul oli juba täitsa pahasti ja õhtuks andis neel ennast veelgi enam tunda. lausa nii, et ma vältisin neelamist. oli selge, et teenisin poolpaljalt ringi jooksmisega endale neelupõletiku. igas apteegilaadses poes ei ole ravimeid. võtke need parem kodust kaasa.

aga kuulge, lugege sandra postitust ka (seal präänikuks üks kelmikas vidjo ka!).

signe