viin on mu ema lemmiklinn. ma ei oskagi öelda, milles on asi, aga ilmselt arhitektuuris, puhtuses ja maitsekuses. mu emal on väga hea maitse. ta on siiski daam (jah, ka mina küsin endalt, kuidas see minust nii mööda läks). ja esimene kord käisime seal tema sünnipäeva puhul. see oli üks huvitav kuu, kui ma välismaal olin vist rohkem kui eestis. kummaline meenutadagi! lennud käisid siis veel tartust. oh kuidas me seda nautisime emaga!
ühel ilusal päeval, kui ma natukene eestimaad taga igatsesin, kirjutas mulle sandra… tema nüüd aga muudkui tuleb külla. oli vist nädal või isegi vähem aega lennuni. seni olime arutanud küll, et kallis sõbranna, tule siia ja puhka; käime mägesid mööda ja oleme mõnusad, aga see-mille-nime-me-ei-nimeta on elud uppi löönud, sandra kahtles, et kas ja kuidas ikkagi reisida saab. kui aga mõned päevad pileti ette ostad, siis ära ta vast ei jää. arvasin, et on ka sandraga mõistlik viinis tiiru või kaks käia. see on ju siin jan železny odaviskekaare kaugusel (see on mõistagi liialdus, jan viskas omal ajal 98,48 meetrit oda). muide, jan oli tšehh. ma lihtsalt mainin.
aga mitte sellest ei tahtnud ma jahuda. ikka sellest, et mul on trobikond pilte, ilusaid mälestusi. sandra tuli 3. augustil 2021 külla ja ema 24. augustil 2021. lisaks musaviki rahvas koosseisus hele, fred, kaidi-lisa ja erki. ütleme nii, et augustis oli brnos rohkem eestlasi kui mõnes eesti linnas. ma olin sõpru nähes väga rõõmus. ja tundub, et neilegi meeldis siin. emale meeldis väga, lubas tagasi tulla ning mina suure suuga, et viin ta kõikjale, kuhu sel korral ei jõudnud.
aga aitab jutust. piltide ja mälestuste juurde!
sannul oli sünna, käisin lilli otsimas. ja leidsin! mida helli!?
see on maapähkli-basiiliku jäätis. ja minu absoluutne lemmik!
fotosessioon lilledega.
järgmine päev. hommikusöök!
mingi teema eggs benedictiga igal pool. ja sandral pannkookidega.
vaata, maa!
marek juhtis tähelepanu, et maakera ei ole lapik, aga ka mitte väga ümmargune.
pidin eest ära jooksma, et sandra mind kätte ei saaks. oleks vist üks-null teinud, sest ma viisin ta mägedesse. ja valisin kõige rängema raja. oih.
ma käisin seal! MA.
vaade!
baar, mida ei eksisteeri.
sõpad!
miks?
…ja pidu jätkus!
järgmine hommik, järgmised eggs benedict ja pannkoogid.
sandra saatis kaarte. ei tea, kas kohale ka jõudsid.
viimane õhtu brnos. sandra viis õlut jooma… ja võttis ise siidri.
guljaši söömas!
sandra suri veel paar tundi hiljemgi, liiga palju sai vist.
influencer.
schönbrunn ja viin.
inimeste aed ja imeilusad roosid!
ja siis hopsti jälle tagasi schönbrunni. et need pildid ei ole teab mis järjekorras ja ma ei viitsi ka.
kallistan ennast ja kristini teksatagi.
letdown of the century.
sai ka siis sandraga ära proovitud see vahva struudel. ei saa öelda, et oleks meeldiv olnud.
…ja nüüd pildid emaga!
algas kõik hästi: läksime emaga ühte meie lemmikkohta – josephs brot, aga…liha oli ema meelest hea, aga ube liigselt. neid tõesti oli meeletult palju…ka mina sain kausitäie ube, millele oli lisatud piparmünti. kes veel ei tea, siis minu seedetrakt ei armasta piparmünti kohe üldse. ja ma alguses arvan, et äkki seekord, ent siis turtsun terve päeva ja kannatan. jäägu märk maha – piparmünt ei ole söömiseks, signe.saia mõistavad kohalikud küll hästi teha.vaade meie airbnb-st, kuhu me eal tagasi ei läe.hobused elavad seal. aga nad ei lenda. pilt on illustreeriv.ema naeris, et maru kõrgel on need asjandused siin.et me oleme küll lühikesed, aga siin elavad kindlapeale hiiglased.hundertwasserhaus. ema kogub neid maju.parim!motto am fluss. ❤
kirilind.com 
Üks kommentaar “…et see brno on tore küll, aga kuda siit viini saab kah?”