peab olema väga hea põhjus, mis mind toast välja meelitab. ja päris suvalise hea põhjuse peale ma ka välja ei lähe. tahtmine peab olema. eelmine aasta oli aga emotsionaalselt üks paras sinusoid, mis sundis lahendusi otsima. leidsin ka!

talve teine pool, see pimedam aeg, on minu jaoks katsumus olnud viimased kaheksa aastat kindlasti. ei aita siin D-C-X-Y-Z-vitamiini sisse söömine või muu säärase kraami tarbimine. lihtsalt tundub sel ajal, et mu rõõmus olemine kaob musta öhe. ja see must öö kerib kogu aeg, pidurdamatult, suisa halastamatult. ning siis vajud oma olemise küüsi. väldid kõike, kus pead natukenegi emotsionaalselt end paljastama. sealhulgas väldid rääkimist, inimestega kohtumist.

seda aega aitab trenn natukene üle elada. mul on osa tuttavaid öelnud sel ajal, et kas ma veidi “üle ei pane”, aga enda liigutamine toimib minu jaoks. teeb rõõmsaks ja aitab magada; aitab neuronitel vähe vilkamalt ringi sibada. ja pärast trenni võtavad kehas võimust endorfiinid… peale selle räägivad teadjamad, et raskel ajal tasub rutiinist kinni pidada, aitab pimedal ajal, mil laternavalgus on maru ahtake, teel püsida ja mitte eksida. trenn kuulub siiski mu iganädalaste toimetuste hulka.

möödunud aastal kirjutasin märkmikku üles ühe võrdluse, mis mul täna meelde tuli. see käis selle kohta, et ma tundsin, nagu üks halb asi ajas möödunud aastal teist taga. iga järgmine löök tuli selle taustal, et ma olin just millegagi pihta saanud: löökidel puudus hoovõtt. ja siis ühel hetkel tundsin, nagu oleksin kogu aeg end ühes ja samas vannivees leotanud. mitte midagi ei muutu, lihtsalt vesi läheb järjest mustemaks.

ja siis oli aeg kork eest ära tõmmata, lasta mustal veel torupidi alla libiseda… ja uus vesi vanni lasta. siin nüüd tuleb sisse põhjus, miks on hea reisida. mulle mõjus möödunud aasta esimene reis justkui võimalus korki eest ära tõmmata… olla eemal, vaadata asjadele distantsilt, olla heade inimestega ära kuskil, kust mind erinevad mured kätte ei saa. siiralt. see tundub naiivne, aga see toimis.

suurema osa oma doktoritööst kirjutasin ma londonis, muideks. nii et aitäh, kella-viie-tee, küpsetised (osa kreemi purskus mu riietele, onju, sandra), parim veganitoit, mis ma elus saanud olen, ja inimesed… oh need inimesed, kes võtavad sind taustata, kontekstita, lihtsalt sellena, kellena sa end näitad. vahepeal liigse viisakuse ja tegeliku huvita, ent siiski.

(aitäh londonis käimiste eest, heleri, sandra, henry, kevin ja kerli <3). suurema osa materjalist, mille võtsin töösse teoreetilise raamistusena kasutusele, lugesin brituga mööda hollandit ja belgiat seigeldes (marxi lugesin ja arutasin brituga ka… aga tema mu töösse ei jõudnud… see tähendab ei brit ega ka karl). brituga möödus veel aeg dublinis… kaitsmiseks valmistudes, ärevust maha surudes. (mu partner kriminaalsete käikude juures <3).

meeldetuletusena, kus ma eelmisel aastal kõik ära käisin. algas see brituga belgiasse ja hollandisse lennates.

sellelt kelmikalt reisilt tagasi tulles tundsin end mõnes mõttes täiesti uue inimesena. koristasin oma elamise algusest lõpuni ära, et sellest meeleolulangusest jumala eest ühtegi märki näha ei oleks. sama tegin arvuti ja telefoniga. kõik läks. nagu vannivesi torust alla. see aitas edasi liikuda, olla optimistlik, tööindu täis. kui tuju hakkas jälle langema, võtsin heleriga kätte ja läksin londonisse. tallegi oli seda käiku väga vaja. elasime kensingtoni piirkonnas, mis mulle väga-väga meeldib. seal kirjutasin osa doktoritööst. sel ajal kui heleri magas. mina lähen suhteliselt vara magama. ja ärkan ka vara. heleri läheb hilja magama… ja kui võimalik, siis ärkab ka hilja. see toimis suurepäraselt: sel ajal kui tema hommikul magas, olin mina intellektuaalselt kõrges vormis. kui ta ärkas, langes mu IQ automaatselt.

nali naljaks. selle reisi lõpuks tundsin, et jalad ei puuduta maad. kevadine london, mis valmistus otsapidi suveks… päike ja rohelus. lihtsalt ilus ja hea. ja suurepärane seltskond, kellega mööda tänavaid tuiata, head-paremat süüa, lihtsalt. niisama. olla. ja eurovisioni vaadates lolliks naerda (ma kavatsen edaspidi briti versiooni vaadata, sest graham norton on geniaalne saatejuht).

maile järgnes suvi eestis, kus käisin sõpradega intsikurmu festivalil. jaanipäeval pühajärvel, helega rakvere ümbruses ja rakveres, siis narvas kordi kaks: esimene kord paduka käes kremli ööbikuid vaatamas ja kõike muud silmamas, teine kord narva jaamal sõpradega – need reisid tasusid end ära. kuhjaga. mul on sõpradega väga-väga vedanud. aitäh, ken, eveliis, brit, peeter, kairi, hans, merike, hele <3!

pärast kõike seda lippasime augustis sandraga londonisse. ta ei olnud seal käinud, mina igatsesin tagasi. ma pean ütlema, et kuigi ma olen londonis põhimõtteliselt püsiturist, siis iga inimesega on see rännak sinna ja veedetud aeg teistmoodi. lihtsalt on. sandraga tuiasime mööda linna ringi, nautisime camden towni, sõime falafeleid, jõime teed (meeletutes kogustes) ja käisime marks and spenceris. see oli meil kodupood.

suve lõppu mahtus veel üks käik eestist ära. käisime emaga saksamaal: magdeburgis ja berliinis. põhjuseks oli bänd nimega a-ha, kelle kontserdile me läksime. see oli meeletult tore (va üks daam, kes meie ees kontserdiplatsil oksendama kippus). mulle tundus, et emale oli ka vaja seda käime-korraks-ära ja hingame mujal õhku. me jalutasime mööda magdeburgi ringi, käisime berliinis, nägime müüri… ja olime niisama ägedad.

sealt edasi põrutasin juba mõne aja pärast tagasi londonisse. seekord vennapoegadega, kellest üks oli soojalt mulle suvel soovitanud, et kui mul lennupiletite rahast puudu jääb, siis tal on ka kogutud mõned eurod…. kogu reis oli mu vanemate jõulukingitus meile kõigile. ja sattusime sinna sel ajal, kui bohemian rhapsody auks läideti sohos carnaby tänaval jõulutuled. lihtsalt… mida!?

ja sealt edasi põrutasin emaga viini – see oli ta sünnipäevakingitus. oi-oi kui ilus linn! jah, mu kalkulatsioonid näitavad, et põhimõtteliselt olin eestis ühe päeva, sain kohvris olevad asjad ümber vahetada, puhta pesu sisse visata ja järgmisele rännakule sättida.

aasta lõpetuseks lippasime brituga dublinisse. nii. miks küll? sest brit tahtis minna (ühe) lemmikbändi kontserdile. ma siis mõtlesin, et tühja ma siia eestisse maha jään. ma siis juba lähen ka kaasa. kusjuures, sellest ma ei olegi jõudnud veel kokkuvõtet siia blogisse teha. lihtsalt läks meelest, siis läks kiireks ja nüüd siin ma istun. oih.

…ja nüüd ilmselt nii mõnigi arvab, et ma olen miljonär. ei, ei ole. aga ma olen hirmuäratavalt kompetentseks soodsate piletite ja elukohtade leidjaks saanud. tõsiselt. näiteks saime sandraga kensingtoni piirkonda meeletult soodsa toa… kesklinnast kaugemad kohad olid ka kallimad. lihtsalt satun aeg-ajalt pakkumiste peale, millest on raske keelduda. seda enam, et mida rohkem sa mingeid kohti broneerimiseks kasutad, seda rohkem hakkab sulle soodustusi tulema.

elu eestis on umbes-täpselt sama kallis, kui igal pool mujal, sh londonis. võta vaid kätte ja mine. soovitan. kusjuures, mu arust on isegi londonis kohati soodsam süüa-juua. dublinis vist küll oli.

kõik ikka selleks, et meelel ja kehal ja olemisel oleks hea. ja on ka!

Signe