järgmine peatus: lõpp-peatus “jaam narva”!

station narva üritusele kutsus mind sõbranna, kes ütles, et esinejate nimekiri on täitsa arvestatav ja… see on narva. “sinna võiks täitsa minna… jälle,” arvas mu teine sõbranna. arvestage, et olime narvas äsja käinud kremli ööbikut vaatamas. ju oli tol korral kreenholmi vabrik piisavalt romantiliselt meelde jäänud, et tahe seda taaskülastada tärkas meis sekunditega.

olin mõni aeg enne minekut narva viimase vaba toa meile broneerinud. kõik teised olid juba kinni, sh hotellid. ma ei teadnud milline see välja näeb või kuidas me seal elama hakkame. tuli välja, et see tuba oli ainuüksi selle nädala üks elamusi. tuba oli piisavalt suur – mahtusime sinna kenasti ära. küll aga oli teekond meie tuppa… eee… huvitav. alguses ronisime üles kenadest betoontreppidest. seejärel viitasid sildid, et peame veel ühe korruse võrra kõrgemale minema… ja see metallist keerdtrepp oli juba natukene ohtlikuma välimusega.

keegi ei vingunud ega hädaldanud (küll nenditi, et meie korruse elanikud peaksid õhtul vägijoogiga piiri pidama, muidu võib trepist alla sadada). ent midagi oli veel… omapärast. brit ei saanud ühel hetkel oma silmi enam seinte küljest lahti, sest neil oli (ühel momendil päriselt ka) lugematu arv raamitud pilte ja maale. päriselt. neid oli palju.

aga aitab nüüd jutust. siin on pildid meie seiklusest.

meie elamist kaunistasid mitmed lilled, mis olid igihaljad.

stiilinäide. ma nautisin seda teistsugust kultuuri täiel rinnal. täiesti siiralt.

ükskõik, mis nurga alt seda kohta vaadata… ja olenemata kui tihti… ikka on ilus ja ahhetama panev.

brit tegi nalja, et ma olen neist tuledest vaimustuses. “eiii… ei ole…” ütlesin ma ebaveenvalt ja kukkusin pildistama.

…tuli välja, et ma peaesinejast Trickyst ei teinud ühtegi pilti. ma ei tahtnud, vist, sest mul oli vaja keskenduda, kuna ta esinemine läks vahepeal väga pinevaks. just tema käitumine. ta oli väga oma maailmas ja see oli kuidagi… kütkestav.

järgmine hommik.

läksime karmenile vastu. ja seiklesime. ja seiklesime. ja seiklesime.

ma küsisin ühelt onult, et kas malelaud on nüüd õiget pidi… et ikka paul on võitmas. ta kordas mu sõnu – laud on nüüd nii, nagu ta oli ja olema peab.

kui keegi ütleb, et võiksin poseerida. poseeri. ise.

mardi esinemised panevad mind alati hinge kinni hoidma. et mida ta järgmisena teeb. kust alla hüppab, kuhu mida viskab… ja kuhu peitu läheb. seda kõike saadab hüpnotiseeriv muusika. natuke nagu kunstiline peitusemäng.

ja nüüd mõned pildid absoluutselt imeilusatest inimestest…

ja nüüd sunday blues… peame lahkuma… aga enne viimast jalutuskäiku promenaadil otsustasime Munas süüa… küll aga polnud nende hommikune menüü eriti mitmekülgne, mistõttu otsustasime süüa werneri kooke. hele muidugi oli ratsionaalne ja sõi hommikuputru.

see pilt võtab meie reisi küll hästi kokku. hele tegi.

kui nüüd pidu ennast arvustada, siis muusika mõttes oli palju häid-huvitavaid artiste, aga korralduslikult ei mänginud mitmed asjad omavahel hästi kokku. lubage rõhutada, et seda kõike minu arvates. esiteks keeras ilm jahedaks, mistap ei kannatanud festivalile kohaselt kaua väljas olla. kuna siseruumid olid samuti jahedad, siis hakkas üsna kiirelt kõle (ja ma ei olnud õhukeselt riides). olukorra päästsid gaasipõletid, mis soojust enda ümbrusesse paiskasid. teiseks, mulle meeldib zahir. väga, kusjuures. iga nende kontsert on minu jaoks elamus. sel korral pidi bänd esinema meeletule ja kiirele kajale kalduvas ümbruskonnas, mistap kadus vahepeal muusikaline mõttelõng mul ära. kolmandaks, söögi- ja joogivalikut nappis. ma ei peagi silmas, et peab olema intsikurmule omaselt pikk söögitänav kõikvõimalike variantidega, aga kaks-kolm burgeriputkat on ikkagi vähevõitu (jällegi, minu arvates). muideks, üks putka oli seal küll vaimustav, pakkus miskest leivakest (piirone?), mis maitses ju-ma-li-kult! neljandaks, kava jättis päris palju aega, et ringi vaadata, aga… lihtsalt… polnud nagu midagi rohkem kaeda. külm oli ka. AGA! mul oli mu suurepärane seltskond, kellega koos aeg lausa lendas.