olen olukorras, kus pean otsa üles võtma nagu agu sihvka omal ajal: et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest… et mulle ei meeldi rahvarohked kohad. üldse. see tuleb paljudele kindlasti üllatusena, sest ma tundun ju ometi sotsiaalselt aktiivne inimene… ent lühianalüüs annab vastuse, et tegelikult ei ole ma seda sugugi, tegelikult ei tüki ma väga pidudele, festivalidele vms. ja ütleme nii, et intsikurmul oli rahvast küll. ja veel.
tänavu suvel olen ma aga revolutsionäär. ühtlasi olen ma oma harjumuste ori, sest nad käituvad kui turvavõrk. see tähendab, et kui ma kord millegagi hakkama saan (nt üksinda kinoskäik, sõpradega muusikaviktoriinil vms), siis ma võin seda ehk edaspidigi katsetada. jah, ma olen iseenda suurim takistus. küll aga sain ma ühel kenal päeval mõned kuud tagasi sõber hansult kirja facebooki, kus ta uuris, kas ma tahaksin minna intsikurmu festivalile. sõber peeter olevat arvanud, et mulle peaks see huvi pakkuma (ta teab mu muusikamaitset nii hästi!!!). tehtud-mõeldud. soetasime pileti ja minek oli kindel. siis tekkis majutuse kohta küsimus, millele otsisin tulutult vastust… siis tuli mõte uurida kunagise raadiopraktika ööbimiskoha kohta. nii saime tänu toomase vastutulelikkusele meenutada oma praktikaaega, ööbida suurepärastes tingimustes ja nautida festivali sajaprotsendiliselt.
tegin mõne pildi, et teiega kogemust jagada.
vähemalt õiges kohas.see oli see hetk, kui me kujutasime ette, et me saame ka võrkkiike ükskord hõivata. etteruttavalt öeldult: ei saanud.esimene festival, kus mul oli rohkem süüa kui teistel. #swag
panditops=suurepärane mõte.
tema on peeter. ta on minu sõber.mis vahva pudel!
need on minu sõbrad, kes mind kodust välja tirivad. kniks-kraaps!vasakul on kairi, kes tõenäoliselt imetleb nende päikeseprillide taga oma kihlatu tantsupoose. võibolla.see oli vist peninuki siider, mis küll kahjuks oma jaheduse minetas üsna kiirelt. aga janu leevendas natukene küll.see oli tol korral, kui signe nägi, mis tahtis, aga keeldus tellimast, sest see oli tema jaoks ebamugavalt kõrgel ja kaugel.see oli tookord, kui signe nägi maapealset jäätiseletti ja läks sinna. see. oli. imeline! (vahvel. oli. imeline.)
jerilane ja kairi jook. santa rabarbara?rainer ild ja co oli tolleks hetkeks saanud meilt kõige kõrgema punktiskoori. pärast seda me rohkem hindeid ei jaganud ka.
merike ja hans jahtisid… well.. kui aus olla, siis pidevalt teineteist.hele võtab langust.
mõni võib nüüd mu sõprusest lahti öelda… aga mulle ei meeldi bataadifriikad… või bataat mis iganes kujul. seevastu ülejäänud mu sõpruskond nautis neid küll hoolega.tema on rasmus. rändvee-rasmus.
selles koktelis on handsat. ülejäänd koostisosad haihtusid mu mälust.
levski (…katedraal… [on minu lisand])
ma ei kuulu otseselt elektroonilise tantsumuusika austajaskonda… või noh… isegi mitte keskkonda, aga kiasmos oli täitsa kena.
see on tõenäoliselt see hetk, kui ma oma kaamera seaded ära näperdasin. ise ma ei mäleta, kuhu vajutasin ja miks, aga korralikult pilti enam teha ei suutnud. jah. ma süüdistan kaamerat. (olgu, determinist, ennast ikka ka.)
et linnud end väljajäetult ei tunneks… sai nende kodudesse paigutatud diskokuul. enam lõunamaale ei tikuta.läksin marjule, siis selgus, et need olid tuled.big freedia.maarja nuut. oh kui ilus see oli!
…pärast maarjat läksime helega ära koju, et end välja puhata. järgmine päev algas aga mulle ülimat rõõmu pakkuvalt: järjest tulid bändid, kes mulle imponeerivad. väga.
üks ja ainus pia fraus. tema ei ole pia fraus. ta on üks osa pia frausist. tema on rein.
ZAHIR. jaaaa!selle pildi tegi merike. kuulame helega zahiri. ma olen väga rahul oma eluga siin pildil.
clap your hands say yeah. ka siin pildil olen ma tegelikult väga rahul oma eluga.
ghost poet. oh my!
ausalt. see pilt on tehtud kogemata. ma ei tea miks ja kus ja kuidas. aga need on mu jalad. (miks nad on mu jalad – seda ma tean – aga miks ma sellise pildi tegin… seda teab ainult signe tollest hetkest.)
…ja nüüd sai kõik ausalt ära räägitud. esimene päev oli esinejate poolest hea, aga teine festivali päev meeldis mulle kohe eriti… ja andis kinnitust, et ma saan ka rahvarohketes kohtades endaga hakkama. kuigi jah, eelistan seda, et festivalidel oleks lahedalt ruumi ja seda kippus aeg-ajalt nappima (mis sa siis ronisid sinna? eks ikka paljukiidetud festivalist osa saama.). vaatamata rahvarohkusele sain paljude oma lemmikute ajal vabalt lava ette tantsima-pildistama ronida (jah. ma tantsisin.)
senise kogemuse põhjal: järgmisel aastal kohtume jälle, intsikurmu!
kirilind.com 
Üks kommentaar “kuumalainel kulgeja intsikurmu festivalil”