Kõik algas sellest, kui Brit ütles, et läheb üksinda reisule, sest tal on hirmsasti vaja minna kontserdile. “Palun ole hommikul olemas, tahan kindlasti seda piletit saada ja seal läheb hulluks võitluseks,” ütles ta. (Ja miks see mulle meelde jäi? Sest ma olen tavaliselt hommikuti üleval, tema mitte.) Kui on kaks inimest pileti eest väljas, siis tõenäoliselt üks vast saab ikka kuidagi kätte. Läkski nii, nagu ta oli ennustanud – tema jäi piletist ilma ja mina sain. Võlusin välja lausa kaks tükki, sest ei saanud lasta tal üksinda minna (siia sobiks hästi 2 Quick Starti “Kingitus” laul, kus kõlab, et “sinu kingitus olen ma…”). Algas lennupiletite jaht, hotellide otsimine ja kultuuriprogrammi moodustamine. Kuna mina olin tööga meeletult hõivatud, võttis Brit orgunni enda peale. Ja olgu öeldud, et hästi orgunnis!
Päev enne reisi: Brit ootas mind Tallinnas juba ees, läksin talle järele, et enne minekut proovida päälinna treeningusaalide võlusid, mis ei olnud üldse võluvad ega ka eriti meeldivad. That’s the spirit, eks! Õhtu möödus lõbusalt Britu, ta ema ja vennaga.
Hommik jõudis kätte (5:15) sama kähku kui lapsed jõuluõhtul kuuse alla kingitusi avama.
brit maiustas makaronide ja hakklihaga enne lennukile lippamist, mina mitte millegagi, sest hommikul kell 5:15 mu keha veel magas ega himustanud suurt midagi.lennujaamast brüsseli kesklinna jõudsime üsna valutult. seal võttis orienteeruja blaak üsna kiiresti kaardi enda kätte. ta veel seletas, kuidas kaarti TEGELIKULT lugeda tuleb…. et siis natukese aja pärast ma oma telefonis kaardi saaks avada, et selle abil edasi orienteeruda. lagistasime selle üle keset tänavat kõvasti naerda.muusikariistade muuseum. brüssel.
ostsin poest kilo porgandit, sest… mul oli vaja kilo porgandit.
fototõestus. sivask ja blaak brüsselis.panoraam vol1. klaaslift andis hea kogemuse. selles kuubikus mängis üks pillimees nii, et ma ehmusin poolsurnuks.
selle aja jooksul, mis me belgias olime, sõin ma ära kolm vahvlit, millest see vanalinnas soetatu oli esimene. teise ostsime brüsselis teisel päeval ja too oli uputatud nutellasse. mul on nutella vastu nüüd ametlikult allergia (oi kuidas süda läikis). kolmas oli lihtne vahvel, mis maitses antwerpi tänavatel tsillides kõige paremini.jätkuvalt brüssel.
ootan järjekorras.
kohtumaja.
kohtumaja.
imal tsitaat nõudis imalat pilti. palun, siin ta on. (ps. selja taga laiutas kuskil kümme meetrit kuristikku.)brüsseli panoraam vol2, kui ilm oli pisut selgem.kirik.
peale pissiva poisi ja tüdruku on brüsselis ka pissiv koer. väga aus.
Brüsselist sai meil tegelikult üsna kiiresti karikas täis ja järgmine siht oli Antwerp.
antwerpi üks vaatamisväärsusi: rongijaam.seejärel viis tee meid fotomuuseumi, kus ahnitsesime hoolega fotoajaloo, harry gruyaert-i retrospektiivset ja agent orange’i näitust.kogu agent orange’i näitus oli üks võimas lugu teise otsa: uuriv ajakirjandus oma parimas vormis. ma arvan, et selle reisi üks suurepärasemaid elamusi oli just see fotonäitus. ajakirjandushuvilistel soovitan seal ära käia.
paul’s boutique: koht, kus ei saa mastercardiga maksta; kus ei ole vege valikus pooli asju (liialdamata), aga mis on, on suurepärase maitsega.
aboluutselt igava inimesena tegin igal vabal hetkel tööd.aboluutselt igava inimesena tegin igal vabal hetkel tööd. vol2.
Meie viimane sihtkoht oli Amsterdam. Mu valik tuulejakiga reisile minna toitis seni vaid ühel päeval (siinkohal tänan ilmavana Britu!), kui väljas oli piisavalt soe ja me saime isegi natuke päikest.
Antwerp meeldis mulle kõvasti rohkem kui Brüssel. Mõnus linn, loogika paigas, vihma oli ainult paganama palju. Amsterdam seevastu nii loogiline polnud, kõik hakkas juba viltu vedama ainuüksi avaliku transpordi kaardi soetamisega.
meeletult head makroonid, mille soetasime antwerpist ühest väikesest kohvikust, mille nimest mäletan vaid “le” osa. mina soetasin endale kolm tükki: metsmarja, maasika ja šokolaadiga.õpetus, kuidas makroone süüa: kõigepealt söö kõigist pool ära, seejärel pane nad järjekorda, mis maitses enim, mis vähim.kanalitest amsterdamis puudust ei tulnud.
limeleaf.
käisime punaste laternate tänaval. mõtisklesin pärast seda mõnda aega elu üle.siis kui sõbral on oma šokolaaditehas… ja sulle tasuta šokolaadi ei saada.julius ja tema peremees. rongis amsterdamist lennujaama.
Amsterdamis oli meeletult jahe: tuul oli niivõrd tugev, et lükkas mu mitu korda trajektoorilt. Brit siunatas mingi moment, et temagi oli mõjutatud iilidest. Tuul oli läbilõikav, värisesin, käed olid punased, nägu niisamuti… väljas olla ei tahtnud, aga pidi, sest linn ootas.
Amsterdamis ei saanud me ühistranspordiga üldse läbi. Olime soetanud päevapiletid, mis kinnitasid, et nendega saab iga asjaga igale poole. Tuli välja aga, et iga asjaga ei saa, aga igale poole ikka saab küll. Siis tuli välja, et võibolla päris igale poole ka ei saa. Olime puhastverd turistid oma täies hiilguses. Üleüldse tegid ka Belgias mitmed süsteemid meile nalja: ostke kindlasti pilet, aga oma telefoniga te seda teha ei saa; ostke kindlasti pilet, aga meie piletiautomaat ei tööta; ostke kindlasti pilet, aga maksta saab ainult sulas…
peaaegu, starbuck (sic!), peaaegu! vol2.mul oli üsna hea meel, et meid ohutuse eest vastutajateks valiti… see näitas, et kuuldused meist ei olnud väga kaugele jõudnud.ma olen alati kurtnud, et lennukis pole jalgadele piisavalt ruumi, sest ma olen ometi niiiiivõrd pikk inimene… nüüd polnud kurtmiseks põhjust.tallinna-tartu maantee. koju!
kirilind.com 
3 kommentaari “belgia ja holland 2018.”