see oli umbes see, mida ma emale ütlesin, kui talle meie sünnipäevakingituse teatavaks tegin. mina ei olnud kunagi viinis käinud, ema-isa olid mujal austrias vist korraks peatunud, aga viinis mitte. viin tundus piisavalt lähedal, samas kaugel, huvitava arhitektuuri ja ajalooga – seega miks mitte? niisiis olimegi 26. oktoobrist 28. oktoobrini šnitslite, struudlite ja guljaši maal.

ma käin oma emaga reisimas, sest miks mitte. tema tahab maailma näha, mina olen valmis teda sel ettevõtmisel toetama. viini läksime põhimõtteliselt ettevalmistamata… või oota… ses mõttes, et olime loomulikult kaardistanud, mis on suurimad vaatamisväärsused, aga üldiselt läksime lihtsalt jalutamise ja puhkamise peale välja. ei ole vaja hullupööra kogu aeg planeerida, mõni asi võib ju käigult ka aset leida.

selles ärme-valmistu-detailideni oli muidugi meie esimene apsakas, millest räägin hiljem natukene. aga! kõikidele huvilistele: kuidas me siis sinna ikkagi läksime? tartu lennujaamast, loomulikult. läksime hommikuse lennu peale, mis viis meid helsinkisse, sealt hüppasime järgmisele lennule, mis toimetas meid muretult viini. lennujaamast tõi meid kesklinna rong (CAT). piletid ostsin eelnevalt juba ära, seega polnud meil vaja rohkem sebida. lennujaamast kesklinna kulgesime mõnusad 20 minutit ja olimegi kohal.

esmamulje viinist: puhas linn. alguses näis liiga hall olevat, aga kui linnasüdamele lähemale jõudsime, siis ahmisime õhku. põhimõtteliselt olime ümbritsetud vingest arhitektuurist: võimsad majad, mille küljes ports erinevaid nikerdisi-kujusid. aga enne, kui me saime totaalselt feilida, võtsime suuna söömiskoha poole. koha, mille välja valisin, kandis nime motto am fluss ja see. oli. fenomenaalne. ema võttis kala, mina hummuse ja muu kraamiga võileiva. ausalt, meil püsis kõht täis terve päeva ja isegi õhtul ei olnud vaja midagi hiiglaslikku süüa. (!) kuigi me jalutasime linnas ikka head mituteist kilomeetrit maha.

lihtsalt siia vahele torkan, et minu arust väga mõistlik äpp map.me, mida saab kasutada võrgus olemata. vahepeal kiilub veidi kinni, aga milline gpsiga seotud äpp seda ei tee? nautige nüüd toidupilte edasi.

söögikohast liikusime parajal hommikutunnil linna keskme suunas. ma arvan, et kell oli kuskil 11, kui hakkasime poodide uksi kangutama ja töllakana ustel olevaid kirju lugema. siltidel olid kenasti lahtiolekuajad peal ja kõik nagu klappis ka, aga uksed jäid meie ees siiski suletuks. ema arvas, et äkki on midagi siesta-laadset siin riigiski, mina seda uskuda ei tahtnud, sest sellisel juhul oleks see uksel märgitud. vaatasime teineteisele otsa, kehitasime õlgu, läksime edasi. jõudsime st stephen’s-i katedraali juurde, kui meie juurde astus vormiriietuses herra, kes hakkas meile kontserdipileteid ärima.

tema käest kuulsime midagi, mis ajas meid emaga naerma. miks on alati mõistlik kodutööd detailsemalt teha? ja miks uksed siis suletud olid? viinis oli 26. oktoobril rahvuspüha (1955 võeti vastu neutraliteediseadus). niisiis uksed, mis olid suletud, jäidki terveks päevaks suletuks.

olgu, kuidas on! ema mõtles, et kontserdile võiks siiski minna. meie elamise lähedal mängis õhtul vienna royal orchestra (andestust, aga ma ei tea täpselt, mis on selle orkestri eestikeelne vaste). jutust sain aru, et mozart, strauss ja beethoven saavad kõik kenasti õhtu jooksul kaetud, tõsiasi oli see, et tegelikult said mozart ja strauss lavaaega, beethoven seekord mitte. tegelikult oli ülitore, sest mis sa õhtul ikka nii väga peale hakkad? kuulasime toredat muusikat, saime naerda, nägime balletti ja viini valssi. mulle isegi meeldis, et see kontsert oli väikses saalis. hästi sooja tunde jättis sisse. härra, kes pileteid äris, selgitas kenasti, et eesmärk on pakkuda elamust (mu arust üsna kvaliteetset, muide!) ja see tähendas otsapidi, et kuulama tulnud inimeste riietus pole niivõrd oluline! “inimestel pole reisile tulles nagunii ballikleite ja smokinguid kaasa pakitud,” nentis ta. nii me läksimegi ja ei tundnud end sugugi halvasti.

kontsert ise oli viini akadeemilises gümnaasiumis. ma ahmisin õhku, kui seal ringi jalutasin: milline aukartustäratav maja! ja oh sa poiss, kes selles majas kõik on õppinud (nimekiri on pikk, ent esimesena hakkas silma schubert). vinge, eks!?

teise päeva hommikul läksime joseph brot-i sööma. meil kuidagi väga vedas nende söögikohtadega. toit viis keele alla. ma ütleks, et oli suisa imeline. ma aeg-ajalt mõtlen sellele falafeli salatile heldimusega.

ja siis jalutasime mööda linna ringi. nägime ära kõik vingemad vaatamisväärsused. võtke aga kaart lahti ja märkate ehk isegi, et linn on muuseumidest-paleedest kirju.

palais porcia, hofburg, michaeler platz, imperial tresury vienna ja see oli kõigest algus.

…ühtlasi nägime ära kuningliku lauahõbeda, elisabethi (rahvasuus hellitlevalt sisi) ja franz joseph I näituse… ja mozarti komme sõime ning loomulikult ei puudunud laualt guljašš.

koju minnes läksime stadtpark-ist läbi ja nägime vingete heliloojate ja virtuooside skulptuure. seejärel pistsime struudlid nahka… noh… olgu-olgu, mina pistsin. ema mekkis vaid. ma tean, mul on suhkruga tõsisemat sorti suhe.

teise päeva õhtul läksime emaga kinno, sest meil oli kodulähistel (ahjaa, kasutasin airbnb-d ja sain ülihea diili otse kesklinna) suur kinokompleks. valisime õhtul nautlemiseks kultuuri koorekihti kuuluva “johnny english”-i uue osa. AGA! saime südamest jällegi naerda, sest inglise-johnny oli papapaprarapappaa… saksakeelse pealelugemisega. kuigi me mõlemad oleme emaga saksa keelt õppinud (mu ema on selles kindlasti tugevam kui ma), oli seda kõike ikkagi natuke liiga palju. ma ohkasin üsna valjult, ema itsitas. mõne aja pärast ohkas temagi. film oli tegelikult päris naljakas ja saime mõnuga kõkutada, aga no… johnny english… nimi isegi ütleb ju ENGLISH, mis tast saksa keelde toppida.

viimase päeva veetsime linnas ringi jalutades. kuna lend läks õhtupoolikul, saime end korralikult välja magada ja hommikust süüa. seejärel suundusime belvedere (suve)paleed ja aeda vaatama. kui suursugune! igasugused kujundid, basseinid, nikerdised… puud-põõsad-lilled olid istutatud mustrisse… see aed oli imeilus.

selline saigi meie seekordne reis. kuigi pärast seda toredust tabas mind kuuajaline terviserike, jäi mulle sellest kogemusest hea emotsioon põue elama.

s*

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: