e-kiri, mis kutsub sümpaatselt check-in-i tegema. suurima heameelega asun lahtreid täitma, ent siis äkki… järgmise lehekülje alumine osa: kuna lend on ülebroneeritud, siis võib juhtuda, et keegi jääb maha. selle olukorra vältimiseks – äkki on keegi, kes on vabatahtlikult nõus kohe muu lennuga koju sõitma. vajutan vihaselt lahtrile, millel kirjas “ei, mina ei ole” ja jään ootama. déjà vu.
tüüpiline, jõuab mu peast veel läbi käia. niipea kui on vaja kasutada berliini lennujaama, juhtub minuga see… mis see see on? täpselt seesama, mis mullu aprillis… kõigepealt ähvardus tervele rühmale, kellega sa reisil oled, et keegi ei saa lennukile… ja kogu rühmast otsustatakse, et just sina jääd maha. ja siis jõuad rohkem kui kuus tundi hiljem lõpuks tallinnasse, kuhu sõbrad tartust peavad vastu tulema… et siis jõuda kuus tundi hiljem koju… magada paar tundi ja minna viljandi järvejooksule. mis ei tapa – teeb tugevaks. enam vähem.
aga tõepoolest, selle aasta augustis otsustasime emaga pühkida maarjamaa tolmu jalge alt ja tuulutada end saksamaal. selle reisi sisse mahtus ka a-ha kontsert, muideks. käisime berliinis ja magdeburgis.
kui magdeburg oli minu maitsele, sest ta oli väike, meeldivalt kompaktne ning ajalooliselt suursugune, siis berliin mulle jätkuvalt väga sümpaatne pole. ärge saage must valest aru, seal on väga äge baar (mein haus am see) ja müür(id) ometi ka… aga see linn.. ehk on ta liigselt laialipillutatud? ehk on seal liiga palju inimesi? ehk? ehk? ehk? ehk oli meil liiga vähe aega, et sellesse linna täielikult süveneda? ma ei tea. mõningad pildid saan ma teieni siiski tuua.
mu ema oli mineku pärast väga elevil. “ma ei tea, mingi rahutus, tahaks korraks kuskile minna,” ütles ta umbes kuu enne minekut. ma saan sellest hästi aru. kuigi olen üksi reisinud ja trallinud, siis kahekesi on ikka toredam. minul on möödunud aastast berliinis käimise kogemus värskelt meeles. see tähendab, et ma tajun enam-vähem, kuidas seal näiteks avaliku transpordi süsteem käib, kust kuhu, mis mida jne. kõik maapealsed ja maa-alused süsteemid (nagu tolkieni jutus oleks – allmaa).
aga aitab jutust. siin on pildid, et saaksite meie käigust osa.
jõudsime berliini lennujaama ja sealt panime padavai ajama, et jõuda bussile, mis viiks magdeburgi. siit õppetund: ära loe vanu foorumeid, et kust ja kuhu saab. õpetuste tõttu läksime vales kohas maha ja pidime rännakuid ette võtma, et jõuda õigesse kohta ehk flixbusi peatusse. see on aga teisel pool linna. me hüppasime lennujaamas muidugi bussile, mis viis meid berliini keskjaama. sealt pidime ise edasi seiklema. võtke lihtsalt teadmiseks, et flixbusi peatus on messe nord/ICC. me jõudsime sinna, muideks. edukalt. vist.bussipiletit ostes juhtus muidugi vahva olukord, kus ma vist natuke liiga kiiresti inglise keeles vuristasin juttu rääkida. st piletit müüv noorhärra ei saanud must aru. aga ta naeris ja ütles, et ma olen “cute”. mis teisisõnu võis ka tähendada, et ole kena, võta pilet ja säti siva minekule.pärast ligi kahetunnist sõitu jõudsime berliinist magdeburgi. panime kotid hotelli ja sättisime linna uurima. leidsime selle siin. fraunenbrunnen. magdeburg on muidu väga vana linn. (1200+ aastat).see pilt tuli väga tuttav ette.
kui ma kirjadest õigesti aru sain, siis see on kunstiinstallatsioon, mis kogu aeg seal platsis olnud pole, aga… nüüd on.
seda maja vaatas ema juba ammu magdeburgi kohta lugedes ja ütles, et kindlasti tuleb minna. läksime. Die Gruene Zitadelle von Magdeburg.see oli vist linnavalitsuse maja. või noh, seal töötavad ametnikud.zitadelle.mõtlesime, et võiks zitadelle’sse öö võtta, aga kohti polnd. ma tahtnuks näha, millised need toad seestpoolt on.
katedraal.ema. vihmavari. zitadelle.kohalikud pähklid.läksime sööma. ALEX on koha nimi. väga viisakas! julgeme soovitada.tegin limonaadist pilti. appu oli.saage tuttavaks – minu ilus ema.joome mingisugust ALEXi kokteili.nii. see siin nüüd on klooster. Kloster Unser Lieben Frauen.leidsime peegli. naljaka peegli. muideks, väljas hakkas siis vihma kallama.
see on magdeburgi katedraal.see ei ole nii oluline kui katedraal, ent siiski.katedraali siseõu.ma olin sellest uksest lummatud.veel kord katedraal väljastpoolt ka.siin katedraal uuesti, aga nüüd olime jõudnud otsapidi kontserdipaika. lava kõrval.muidu oli kontsert väga kihvt, ainult üks asi häiris. meie läheduses kukkus üks neiu kokku… ja siis oksendas. kui üldiselt suhtun ma sellistesse juhtumitesse leebelt (sest kellel pole juhtunud? äkki oli terviserike?), siis tegelikult oli kohati raske kontserdil olla, sest ropsilehk leidis tee ninasõõrmetesse. ja kuigi ma suutsin ära ratsionaliseerida, et mis juhtus ja et ma ei pea ise oksele hakkama, tahtis füüsis aga vastupidist… et võiks ju ise ka oksele hakata. nii ma seal endaga kohati võitlesin. vahepeal lehk taandus, siis tuli kärts tuuleiili, mis nagu tornaado okselõhna uuesti üles korjas ja meieni tõi. kontsert, muideks, oli ülivinge.ma julgeks öelda, et parem kui tartus.…järgmine päev sõime kõhud täis ja panime berliini ajama. sattusime ühtäkki paika, mille ära tundsin. see on ju meie kodupeatus!checkpoint charlie. siit sai müüriajastul minna ühelt berliini poolelt teisele. mitte oma suva järgi, loomulikult, ikka lubade jms alusel.east side gallery.see on paik, kus kunstnikud on allesjäänud müürile oma jälje jätnud.see koht oli rahvast pungil täis.
emale meeldis see pildike, sest siin oli eesti lipuvärve kasutatud.
kurikuulus pilt.tahtsin teile lihtsalt müüri paksust näidata.siit natuke edasi oli ramonesi muuseum. linn muutus minu jaoks märksa vahvamaks kohe.
kreuzbergis.brandenburgi värav.värav ja ema.
…et võtke emad ühes ja minge reisile, on mu jutu kokkuvõte. meie järgmine peatus emaga on viin. seda üsna varsti, muideks!
kirilind.com 
Üks kommentaar “kes soovib vabatahtlikult maha jääda?”