mulle meeldib fotosid omada füüsilisel kujul. vot. ütlesingi selle välja. pildi-jutublogi on väga tore, ent ma tunnen puudust raamatutest. siiralt. ma tunnen puudust, et saaks lehekülgi keerata (tänan, heljur, blogi raamatuks vormimise eest! much love!); et ei peaks muretsema internetiühenduse pärast; et ei peaks muretsema, kus ja kas pildid on. seetõttu pean juba tükimat aega pildimärkmikku. õigupoolest on mul neid mitu.

märkmik ise on ilmselt pulmade jaoks mõeldud valgete lehtedega album. selline, millesse tuleb ise kleepida. sestap toon omakorda välja neli VÄGA olulist komponenti, milleta ma albumit täita ei saa.

1. vildikad-värvipliiatsid. head nn augutäitjad, meeleoluloojad, kaunistajad. ma ei ole joonistamises-maalimises (jms) tugev. üldse mitte, aga ma olen leidnud oma nn tehnika (südamest naeran, et ma seda tehnikaks üldse julgen nimetada, aga siiski), millega album “elavaks” muuta. (pildil olevad vildikad on signme omad, hele kinkis <3)

2) minipildi printer. mul on juba mitu aastat sprocket (hp oma), mis on siiani mind üsna ausalt teeninud. on juba ka uuemaid variante, mis ilmselt on kiiremad ja soravamad, aga ma ei näe põhjust praegune välja vahetada. teeb oma tööd hästi.

2.1) ülioluline! kindlasti peab kuskil kapinurgas olema täitepaberid printerile, sest pole midagi hullemat, kui sul on mojo peal ja tahad albumit täita, aga kurja, paber sai otsa! siis mine ja otsi poodidest, kust saad, kas saad jne. seetõttu on mul alati varutud hulk pabereid sahtlisse.

3) minu jaoks on väga oluline, et mul oleks must tindipliiats, millega saaksin märkmikku kritseldada-kirjutada. stilistiliselt istub mul must paremini kui sinine. jah, sõbrad, ahmige nüüd õhku, eelistan musta sinisele. ma ei tea, kuhu ja kui suur ristike teha nüüd tuleb!

siin ka väike stiilinäide sellest, kuidas seni albumit-märkmikku täitnud olen. palju mälestusi, osa lausa aastast 2011. nt see korda kui me liisu mahitusel sõpradega alice in wonderlandi vaatasime – mul on pilt sellest siin albumis. täna sattusin selle peale ja naersin end oimetuks. ikka tõeline sõprus, noh.

algus.

igatahes. kui ma märkmikusse sissekannet tegema asun, siis esimese asjana hakkan pilte sorteerima. nende ümber ometi hakkab ju kogu trall pihta. eesmärk on valida välja 20–30 pilti, millest teen siis hiljem omakorda valiku. pildi valimisel pea silmas seda, et riigi-koha erinevad tahud saaks näidatud.

väike enesepromo ka: kuidas reisil pilte teha nii, et sa valimisel-sorteerimisel hulluks ei läheks? soovitusi leiad siit saatest https://www.mixcloud.com/TorvaRaadio/reisimaailm-2007/

seejärel asun pilte välja printima – sel ajal juba sorteerin omakorda neid pilte, mille esiti välja valisin. tavaliselt jääb sõelale 60%–70% esmasest valikust.

mina, muide, lähtun albumi koostamisel peamiselt ajalisest kulgemisest, st selles järjekorras asetan pildid, missuguses ajalises järgnevuses nad aset leidsid. kuna sprocketil on täitepaberid isekleepuvad (ei, ausalt, pole sponsitud postitus), siis enne kui kleebin, mõtlen läbi asetuse. kui palju ühele lehele panen, mis ma sinna juurde kirjutan jne.

kui piltide järjestus paigas, siis rist ette ja kleebin paika. siis vildikad välja ja vigurisisisisisi (kangur 2007) joonistama.

viimase asjana kirjutan juurde mälestusi-mõtteid-kohti, et need kõik ikkagi meelde jääks.

ja lõplik variant on siin:

ehk keegi sai siit motivatsiooni ja inspiratsiooni – kinnitan, see tegelikult ei võta väga meeletult aega (aga nõuab keskendumist küll, valikute langetamist ka!). igatahes soovitan soojalt. mälestused on ägedad.

tervisi!

signe