“ma tahan puhata. ma lähen üksinda londonisse.” “millal?” “nädala-kahe pärast. nädalavahetuseks. käin ära ja hingan. london on mulle kui teine kodu… seal saab hingata.” “millal siis täpsemalt?” “äkki tahad ka kaasa tulla?” “okei!” selliselt kõlas vestlus emaga. läksimegi. milline saatuslik otsus! kuu aega hiljem oli olukord märkimisväärselt tõsisem… ja üha karmimaks läks.

selleks, et hoida end rõõmsana, vaatan pilte, aga mitte ainult! vaatan oma instagrami tehtud videoid ja pilte niisamuti. oma isekuses pean nentima, et tegelikult salvestan lugusid ja kohti enda jaoks. kui kohutavalt vahva on vaadata tagasi ja mõelda… mulle meeldivad videod, kus ma olen saanud üle foobiast kaamerasse rääkida, üldiselt eelistan pildile mitte jääda. sõpradele ei tule üllatusena, teistele ehk küll. mulle ei meeldi, ma ei oska, ebamugav. mulle meeldib pilte teha, videoid salvestada (kuigi ega ma selles operaatoritöös väga tugev ole, aga parem kui mitte midagi!).

mida me tegime? jalutasime ja nautisime linna. seda kõige otsesemas mõttes. käisime hyde parkis, sest see oli meil hotelli lähedal. kõndisime sellest läbi, külastasime poode, sõime head sööki… ja puhkasime. ema imestas veel, et magas väga sügavalt ja pikalt. ta on harjunud ärkama hommikul koiduga, siin sai ta sõba silmale… pealegi ei meeldi talle kodust eemal ööbida. kodu on kodu. miski ei tee mulle rohkem rõõmu, kui see, et keegi reaalselt võtab aja maha. siis saan ka mina aja maha võtta. jalutasime notting hillis, camdenis, oxfordi tänaval, chelsea ja kensingtoni piirkonnas jne. oh, london, mu london.

tahtsin, et mingigi märk maha jääks. see oli reis, kus ema tegi väljamineku ja ostis meie suurele lauale uhke-uhke laudlina. selle kohta on küsitud palju, et kust see küll pärit. saab uhkelt öelda, et londoni ühest niši kaubamajast. las jääb see postitus mälestusena siia, et ükskord sai siiski riigist väljas käidud…

S*