olen olukorras, kus pean otsa üles võtma nagu agu sihvka omal ajal: et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest… et mulle ei meeldi rahvarohked kohad. üldse. see tuleb paljudele kindlasti üllatusena, sest ma tundun ju ometi sotsiaalselt aktiivne inimene… ent lühianalüüs annab vastuse, et tegelikult ei ole ma seda sugugi, tegelikult ei tüki ma väga pidudele, festivalidele vms. ja ütleme nii, et intsikurmul oli rahvast küll. ja veel.
“сколько стоит?” küsin poepidajalt. “сто драмов,” vastab ta. otsin sendisahtlist täpset raha, samal ajal mõeldes, kas ma sain ikka õigesti aru. ulatan kõhklevalt hõbemündi vanahärra päevinäinud peopessa. vuntside alt piilub soe armeenia naeratus ning onu ütleb rõõmsalt: ”спасибо”. tõesti, jäätis ja 100 drammi (0.18 €). sellega võib marukiiresti ära harjuda. ja harjuski! ning jah, vene keelega saab armeenias kenasti hakkama. armeenlased ise räägivad salakeelt ja kirjutavad salakirjas.
“mind tabab londonist eestisse tagasi tulles alati kultuurišokk,” ütleb tallinna lennujaama ees üks poisipeaga naisterahvas telefonikõnes nähtamatule vestluspartnerile. mõtlen selle peale omakeskis, et mind küll mitte. kui midagi, siis tabab mind koju jõudes alati siiras äratundmisrõõm, minnes igatsen seiklusi. tunnet kui sellist, mis mind londonis endasse mähib, on raske kirjeldada. see on midagi sellist, mis ei lase naeratusel su näol kuskile vajuda. nagu tikkude ja näppudega hoiaks paigal. ma vist naeratan säärase totakuse astmega siiamaani.
Kõik algas sellest, kui Brit ütles, et läheb üksinda reisule, sest tal on hirmsasti vaja minna kontserdile. “Palun ole hommikul olemas, tahan kindlasti seda piletit saada ja seal läheb hulluks võitluseks,” ütles ta. (Ja miks see mulle meelde jäi? Sest ma olen tavaliselt hommikuti üleval, tema mitte.) Kui on kaks inimest pileti eest väljas, siis tõenäoliselt üks vast saab ikka kuidagi kätte. Läkski nii, nagu ta oli ennustanud – tema jäi piletist ilma ja mina sain. Võlusin välja lausa kaks tükki, sest ei saanud lasta tal üksinda minna (siia sobiks hästi 2 Quick Starti “Kingitus” laul, kus kõlab, et “sinu kingitus olen ma…”). Algas lennupiletite jaht, hotellide otsimine ja kultuuriprogrammi moodustamine. Kuna mina olin tööga meeletult hõivatud, võttis Brit orgunni enda peale. Ja olgu öeldud, et hästi orgunnis!
kuna pilte USAst on mul palju, siis otsustasin teha eraldi “peatükid”. minu esimene postitus puudutab toitu. minu toakaaslased sudaanist ja indiast olid meie korteri peamised kokad. ma olin rohkem nagu niisama ja pakkusin abikätt, kui oli vaja näiteks pildistada või nõusid pesta või naljajutte rääkida. seda viimast tegin ma ilmselt kõige rohkem. siin pilte söökidest meie korteris (608), teiste korterites, eri linnades, hotellides jne. lõpus paar pilti lähiminevikust ka.
käisin väikese tüdrukuna tihti viljandis. see linn meeldis mulle tunduvalt rohkem kui tartu. pealegi on emal seal kandis juured. alati, kui me rannust sõitu alustasime, ootasin hingevärinal, millal võrtsjärve nägema hakkan. süda läks puude vahtimisest pahaks, aga kui ühel hetkel hakkas võrede vahelt sinkjat helki viskama, siis oli ärev olla küll. ja muidugi selle silla ületus, kus nii paremale kui ka vasakule poole jääb suur ja lai emajõgi. aukartus tekkis võimsa ja omasoodu kulgeva vee ees, mida ei mõjuta mitte miski. kõige vähem spinnasid loopivad kalamehed.
“it makes me see what i want to see
and be what i want to be
when i think more than i want to think
do things i never should do.”*
põhja puiestee kulmineerub siin. algus ei meenuta lõppu, kindlasti mitte, nagu elus ikka, eks.
käisin täna tartus ringi ja mõtlesin, et mis võiks olla ühine nimetaja mu tänastel piltidel. võtsin endale märksõnaks muinasjutu ja püüdsin kõik nähtu sellega siduda.
käisin vanalinnas ja botaanikaaias. tundsin ennast nagu imedemaa-alice, sest botaanikaaias on puudest moodustunud urud, kust tuleb läbi pugeda. kevadised lilled on endast juba märku andnud!
Lisa kommentaar
s1va5k, 10/03/2018
Loe veel