“it makes me see what i want to see
and be what i want to be
when i think more than i want to think
do things i never should do.”*

põhja puiestee kulmineerub siin. algus ei meenuta lõppu, kindlasti mitte, nagu elus ikka, eks.

ühes tänava otsas on püüdlikud uuema ajastu renoveeritud majad, teises otsas need hooned siin. hallid pehkinud puidust hütid, mis on aja survestava käe all viltu vajunud. nad on ümbritsetud traat- või puitaiaga. mõnel pool turritab okastraat justkui kaitstes mingit ülimat aaret. eks need kolm peenart, mis veidi harali vajunud aialippide vahelt paistavad, võivad kellegi jaoks kulla hinda kanda küll.

üks naisterahvas põrutab jalgrattaga mööda kitsast teed ja hüüab: “pašli dalše!” kuhu dalše? ja läinud ta oligi.

“Juba 1998. aastal kirjutas Tartu Postimees, et kahe aasta pärast on kõik Hiinalinna barakid lammutatud ja alale ehitatakse uued elamud.” nii on kirjas tartu postimehe 2008. aasta loos. mingi õnnetunne siiski on, et selline osa alles jäi. ta on omaette ajalooline vaatamisväärsus.

“a real human being and a real hero.”**

olgu. aiad on viltu ja katki. siin on palju traati ja prügi. aga siin on ka korrektseid kasvuhooneid, peenralappe… inimesed käivad siin. kuigi jah, sellised silutud tükke on vähe, kust rohelised taimealged läbi mulla on ennast sümmeetrilise asetusega surunud. pigem lokkab kaootilisus, mis kuskil süsteemis on kindlasti korra tunnusmärk.

vett voolab siin palju, väikeseid sillakesi on viis-kuus ühe raja peal. kas seda vett usaldada tasub või on tas peidus enamat, kui ühes vees olla võiks? tahaks öelda oaas, aga ma ju näen, et see ei ole.

mõistan, et siin on omaette kultuur. ilmselt mitte kedagi siin ei häiri, et nii palju on räämas aedu, plekki, traati, prügi, kasimata peenraid… see on nagu omamoodi sekt, kus kehtivad oma reeglid ja arusaamad. kokkulepped, millest mina jään eemale. ma olen lihtne linlane i ja guljaju.

ta pesi kiletükke, samas kuivasid kilekotid. vene keel. “miks teil see valge mask peas on?” “mulle meeldib nii tööd teha. naljakas, et käte peal pole midagi, eks?” “aga mida te teete?” “tööd. kui tööd ei tee, siis ei saa öösel magada.” ta nägu oli üleni eri lappidega kaetud. nu harašo! 

mõtlesin, et mis see küll olla võiks, mis neid inimesi siin kinni hoiab. traditsioonid? austus? vesi? see oma koha tunne? see oma peenra omamise tunne? see ma-kuulun-vähemalt-siia tunne?

keegi köhatas selle aia taga.

“Suure tõenäosusega algas selle kandi rajamine 1946. aastal, nagu ka Raadi sõjaväelennuvälja laiendamine. Ilmselt panid majad kokku sõdurid või saksa sõjavangid, sest Tartu inimesed ei mäleta, et seal oleks töötanud soomlasi.” jälle on tpm selle teema üles võtnud, küll 2010. aastal.

tahaks öelda, et see ala on mahajäetud, unustatud… aga ma ei saa nii öelda, sest nii ei ole. siin käib palju inimesi. tullakse jalgratastega, jalutatakse, sõidetakse isegi autodega. ta on juurtega kõvasti maa küljes kinni ja inimesed käivad ning kastavad seda oma kohalolekuga nii, et see traditsioon ei närbu. seda kohta ei saa vägivaldselt inimeste teadmusest ja hingest välja tõmmata või juurida.

“teada ma sain, et võib tulla kord

väsimus kõigest, mil minevik on

otsin, kas kuuled, head

tal vastu läen

loodan, et saan veel tal anda käed.”***

tärnid: kuulasin muusikat sellel huvitaval hommikupoolikul. neil sõnadel otsest tähendust siin kontekstis polegi. mu praegune lemmiklugu: *; lihtsalt kaasahaarav ja rõõmsat tuju toov **; väga hea eesti lugu: ***.

aitäh meelde tuletamast, kui hea on jeff buckley ja kui ägedaid kohti mu mälus on peidus.

SIvask