kuna pilte USAst on mul palju, siis otsustasin teha eraldi “peatükid”. minu esimene postitus puudutab toitu. minu toakaaslased sudaanist ja indiast olid meie korteri peamised kokad. ma olin rohkem nagu niisama ja pakkusin abikätt, kui oli vaja näiteks pildistada või nõusid pesta või naljajutte rääkida. seda viimast tegin ma ilmselt kõige rohkem. siin pilte söökidest meie korteris (608), teiste korterites, eri linnades, hotellides jne. lõpus paar pilti lähiminevikust ka.
pärast esimest poeskäiku. ostsin siidrit, igaks juhuks, äkki tuleb pidu või keegi külla, siis hea pakkuda. pärast tuli välja, et sudaanlanna ei ole oma elus kordagi alkoholi tarvitanud. religioon tuli ka mängu. “ma püüdsin külmkapist võtta asju nii, et ma isegi neid pudeleid ei PUUDUTAKS.” tundsin ennast halvasti, ta kinnitas, et pole ju midagi, mille pärast halvasti tunda. “seda küll,” ütlesin ja avasin siidri. kohalik jook, täitsa vastuvõetav.mu indiast pärit toakaaslane ja mu emafiguur selle reisi ajal, mosoumi tegi iga päev midagi uut ja värsket süüa. mu lemmiktoit oli läätsehautis ehk dhal ehk dal, riis ja praetud baklažaan üheskoos. imeline. see must asi selles parempoolses potis on midagi, mida moslemid ramadani ajal joovad. sain ka maitsta. hapukas jook, veidra järelmaitsega. aga vähemasti proovitud. ps. mosoumi oli tõesti väga emalik ja hoiatas mind iga kausikese juures, kui terav antud toit on.suurem osa sõpru ütleks kohe, et ostsin selle krõpsupaki pakendi pärast. tõsi, eks see mängis oma rolli… aga tegelikult meeldib mulle kombinatsioon kartul ja äädikas. see krõps oli aga kehv, sõime seda toakaaslastega oma neli nädalat ja vaid juhul, kui kõht väga tühjaks kippus ja mosoumi toidutegemisega poole peal oli.ka selle küpsisekarbi ostmine siin oli minu mõte. ei pannud tähele, et suhkruvaba oli. toakaaslased heitsid alguses ette, et neil figuuri vaja jälgida, seejärel pistsid suurem osa küpsistest ise nahka, sain vist kaks tükki. okei oli, ei midagi vaimustavat. šokolaadiküpsise tegi ecuadori-jorge mulle subways välja.viimane ühispidu, kuhu kõik tõid midagi head süüa. eesmärk oli lõplikult oma toiduvarudest lahti saada, sest meid ootas ees ärasõit athensist. mõne jaoks igaveseks.siis kui teadusprogrammi eestvedaja jatin meile külla tuli ja mosoumi india toitusid valmistas. jatin on ka puhastverd indialane, aga tema toidud ja keel on mosoumiga võrreldes erinevad. miks? sest india on suur ja lai, nad on pärit eri piirkondadest.sünnipäevalaps daniel uruguayst. üks armsamaid ja toredamaid inimesi grupis. korraldasime talle oma toakaaslastega minneapolises mosoumi sugulaste juures sünnipäevapeo. kuulsin, et oli palju nuttu olnud, ma ise ei näinud, kes nutsid ja millal (ikka õnnest, seda kuulsin), sest ma tantsisin india tantse. bollywood forever!üks ägedamaid kohti, kus me selle aja jooksul käisime. devil’s advocate minneapolises. sõin oma USA reisi esimese burgeri ja jõin briti siidrit, sest see kõlas tol hetkel vaimustavalt.…eelviimane päev meie korteris 608. siis, kui poisid tulid ja meie kohvrid ära viisid. aitasin neid õige pisut, ennekõike muidugi jutuga. samal ajal hakkas mosoumi kokkama, sest ta mõtles korraldada “tänuõhtu”. niisiis tulid lõpuks kõik meie poole sööma. ja mina praadisin kartuleid, sest neid oli üle. mulle meeldis, kui meil külalised käisid. tuba täitus veel suurema rõõmuga!maailma maitsed. igaüks tegi midagi oma kodule/maale omast. ma tegin ahjukartuleid. pildil toidud 19 riigist.olime atlantas. näljased ja väsinud. mõtlesime, et telliks hotellituppa paar asja hiina restoranist. toodi rohkem ja asju, mis ei ole hiina-pärased. mosoumi oli õnnelik – näe, baklažaan. avasin oma elu esimese õnneküpsise.olime atlantas. sundial restoranis, vist 72. korrusel. toit polnud suurem asi, aga vaade küll.armas jorge sai 32. korraldasime talle üllatuspeo korteris 404. laulsime ise ja lasime marilyn monroe’l oma esitada. ta oli rõõmus. tema põhifraas: “come on, man.”siis kui ruumis 604 peo korraldasime. minu ja jorge mõte oli, et igaüks võiks kirjeldada/tutvustada oma maa muusikat. muidugi tõid kõik jälle midagi söödavat kaasa ja nii ta läks. muideks, eesti muusika olla maru kurb ja aeglane teiste meelest. poleks pidanud neile “mu isamaa on minu arm” laskma vist.4. juuli toit: krõpsud, sai , majonees, sinep, salat, oad, burger, täidetud munad, magusad joogid, muffinid, küpsised jne. ja minu lemmik – MAIS!esimene india toit, mille mosoumi meile tegi. sõime seda kaks päeva. ta sai pahaseks – iga päev tuleks uus toit teha. meenutas natuke mulgiputru. oli hea!minu USAs veedetud aja lemmiktoit. praetud baklažaan, riis ja dal. kuna see oli mosoumi ja ameli jaoks liiga mitte-tuline toit, siis tegi mo neile lisaks ühe terava kartuli-muna-asja. jah, te näete õigesti, see on tšillikaun seal.parim salat, mida USAs sain. teel sugarcreeki.city of coal mines. tegin endale salati.jatin: nii, signe, sina võta seda, seda ja toda, proovi seda ka. eiei, kahvlita süüakse, kasuta seda saia kahvlina. oota, ma näitan. maitses nii-nii hästi.vasakul on näha taimetoitlaste road, paremal söögid halal-lihaga. jatin kokkas mis hirmus, käis vahepeal meiega vestlemas, siis kõrvetas ta naine tortiljad ära, siis läks jatin kööki tagasi ja tuli poole tunni pärast selle kõigega välja. imeline!minu igapäevane õhtusöök.4. juuli. grillijad. üks tahtis end põlema panna, teine lihtsalt poseerib ja kolmas kartis rasvaga pihta saada. õnneks tuli lõpuks jatin, kes kokkamise enda peale võttis.sõin oma elu esimese vegan kuuma koera. oli ikka rõve küll. hakkasin seejärel lihtsalt burgerit burgerita sööma.minu esimene kokkupuude keedetud maisiga oli meeliülendav.viimane õhtusöömaaeg. käisime etioopia restoranis. sõime kätega (nagu mosoumi oli mind kogu aeg püüdnud õpetada). “võta seda, seda, seda ja moodusta nüüd sellest pallike.” toit oli omamoodi. kõige paremini maitses lihtne kapsas.tagasi tartus. ühes lemmiksöögikohas sandraga, hiljem lisandus säde ka. tuttavad maitsed, armsad inimesed 🙂
olen nüüd enam-vähem taastunud, suuremat osa inimesi, keda väga igatsesin, lõpuks näinud, tööl käinud, korterit koristanud, seeni puhastanud, õunamoosi teinud ja pitsaõhtu korraldanud, naernud, sporti teinud, käe ära lõhkunud ja välikinos käinud. mõned pildid kino kohta ka.
vaatasime filmi “victoria”. lõpp läks natuke liiga äksjooniks mu jaoks, aga muidu oli vaimustav linateos. “poiss ja koletis” meeldis mulle ja kairile väga, peetrile vähem, sest ta ei uskunud, et üks hiir võib nii kaua elada kui seal animes. “see pole lihtsalt realistlik.” ma ei tea, mis ta ootused animele olid.õppetund, mida välikinos silmas pidada – võta kaasa midagi sooja! panin praegu oma kotti ühe aipleedi.
kirilind.com 