käisin väikese tüdrukuna tihti viljandis. see linn meeldis mulle tunduvalt rohkem kui tartu. pealegi on emal seal kandis juured. alati, kui me rannust sõitu alustasime, ootasin hingevärinal, millal võrtsjärve nägema hakkan. süda läks puude vahtimisest pahaks, aga kui ühel hetkel hakkas võrede vahelt sinkjat helki viskama, siis oli ärev olla küll. ja muidugi selle silla ületus, kus nii paremale kui ka vasakule poole jääb suur ja lai emajõgi. aukartus tekkis võimsa ja omasoodu kulgeva vee ees, mida ei mõjuta mitte miski. kõige vähem spinnasid loopivad kalamehed.

mäletan aegu, kui võrtsjärv oli niivõrd kitsukeseks kuivanud, et ligi kilomeeter tuli kõndida enne, kui ujuma sai. teiselt poolt tulevad üleujutuse perioodid silme ette. see piirkond on kõike näinud: vähe kala, palju kala, mitte üldse kala, kala nagu muda, lihtsalt muda…

midagi on selles kohas, mis on mulle kallis.

SIvask