kuna mul on kombeks oma reisidest mitte kirjutada, nagu siin on viimase aasta jooksul selgeks saanud, siis kolm kärbest ühekorraga. käisime ateenas ja rhodosel 2022. aasta alguses, thessalonikis käisin just nüüd siin hiljaaegu. aga kuna kõik on tehniliselt sama poolsaar, siis andkem andeks, eks. nüüd õigustatud küsimus on see, et mida sa tegelikult mäletad ikkagi reisist, mis algas 19. veebruaril… 2022.

minu suur unistus oli minna kreekasse, ateenasse. see on mingi lapselik unistus sellest, et targad mõtlejad ja demokraatia ja… meil oli aga puhkusepäevi üle, mistõttu mõtlesin, et äkki käiks ilusa looduse poolest tuntud rhodosel ka ära. ütleme nii, et päris nii hästi ei läinud, kui ma oma peas olin ette kujutanud. aga kõigest järgemööda.

/siia vahele peaks kirjutama pikemalt sellest, kuidas ma reisi ajal angiini enda kurgust pesitsemast leidsin, kuidas videotsätt eesti arstiga mind päästis ja kuidas antibiootikumid on tõesti imeravim, aga säästan end sellest traumast ja räägin kõigest muust./

viinist lendasime kreekasse ja jõudsime kenasti pärale. ent. tol õhtutunnil pidime üsna pikalt ootama rongi või siis metrood (tegelikult vist ikka kombinatsioon neist kahest), mis omakorda sõitis ateenasse päris kaua, ligi tund, kui ma õigesti mäletan. mul peas vasardas, et oh kui mõnus, saame nüüd sööma minna ja … siis me jõudsime ateenasse tegelikult üsna hilisel tunnil. sööma ei jõudnudki, tellisime hoopis wolti. mäletan, et õues lõhnas hästi, aknast piilusid sisse täislehis puud… soe oli. nii mõnus.

hommikul ajasime end hopsti üles, õnneks meie hotell pakkus meile ka hommikusööki ning panime plaani paika: acropolis.

/kuna samal päeval edenes mu kurguhäda edasi, siis pidin seda leevendama jäätisega. oli hea jäätis küll. hakkas parem küll. küll-küll./

et võtke siis veel pilte akropolist. mis see üldse on? (me pidime seal mõnes kohas täitsa maski kandma ka! mina suurima heameelega!) tehniliselt mäe otsa ehitatud kindlus. linnriigi keskus. ateena akropolist tuntakse üle maa ja ilma. väidetavalt. aga ühesõnaga, ta on omakorda kuulsaim, sest seal on jumalanna athena tempel (parthenon). meie reisi ajal oli ta poolenisti restaureerimises. ei saanud kurta (peale selle, et pagana mäe otsa pidi ronima).

seejärel pühendusime teisel päeval olümpiastaadionile. ateena on ses osas naljakas, et ükskõik, kuhu sa ka ei lähe… sulle vaatab ikka mingi vaatamisväärsus otsa. staadion on võimas, sel on ka muuseum, mida väisasime. selles muuseumis vaadatakse tagasi olümpiamängudele, saad näha erinevaid tõrvikuid, mis just tol aastal olid kasutuses.

siis loivasime niisama mööda linna ringi. tegin paarist kirikust pilti (sest nad olid naljaka disainiga). lootsime, et leiame agora üles, vist leidsimegi. ma arvan, et äkki kolmandal ja neljandal fotol võiks just agora olla. aga kuna me tõesti kaotasime taju, et kes me oleme ja kust me tuleme, siis äkki tegu on inimliku eksimusega. kaardi järgi olime õigest kohas 😀

kuna marek on turu-maniakk, siis otseloomulikult pidime ateena turu üles leidma. tohutud letid täis mere-elukaid. hoiatan, kui oled nõrga närviga, siis turul oli üht-teist, mille nägemine sind ehk häirib. ehk siis skippa järgmise galerii juurde, silmad kinni. ühesõnaga, marek ütles, et väga vinge turg on. ostsime sealt mõne maitseaine, magusat koju ja otsustasime seal lausa lõunatadagi. aga kuna ma teen toidust eraldi galerii, siis siia ma lõunat ei pane.

seejärel otsustasime (khm, mareki sünnipäeva puhul), et läheme loomaaeda. sinna saamine oli omamoodi reis, sest me võtsime kohaliku bussi, kes sülitas meid keset maid ja ilmu välja. seal me siis olime, kumbki ei tea, kuhu minna või mida teha. kõndisime kuskil 1,5km mööda kruusateid ja õnneks jõudsime kohale. mingi onkel oma garaažis viipas asjatundlikult meile suuna kätte, tundub, et idiootidest turiste satub sinna tihti. olime tänulikud.

muide, mina ei ole väga suur loomaaia fänn, põhjus on selles, et mulle lihtsalt ei meeldi loomi puuris vaadata. marek on aga õpetanud, et tegelikult tuleb vaadata, mis tingimused on loomadele loodud. mõnel juhul on loomad sündinud loomaaias, teinekord nad on päästetud jne. kui tingimused on head, nende eest hoolitsetakse, siis pole põhjust üleolevalt suhtuda. ma olen näiteks õppinud, et mitmes kohas tehakse lausa teadust, et kuidas loomi ja lindusid ja muid elukaid saaks päästa. et nad jääksid meie loodusesse alles.

sel päeval tegi mind õnnetuks see, et marek tahtis loomaaiale kolm tiiru peale teha. andke armu. aga! ühes kohas, kus linnud said vabalt lennata ja liikuda, hakkasid nad mareki peale hirmsat moodi karjuma ja teda ründama. sain naerda.

loomaaia juures on suur outletide külake. jalutasime sealgi ringi, aga midagi ostma küll ei kiirustanud.

ja viimasel päeval enne lendu rhodosele, jalutasime oma hotelli lähistel pisut ringi.

ent siis panime rhodosele ajama. etteruttavalt, mulle ei pakkunud see reis suurt elamust. esiteks, saarele ligipääs oli esimest korda üritades väga keeruline. nimelt räsis rhodost tõsine torm ja meie lennuk naasis ateenasse pärast saare kohal tiirutamist. inimesed olid erutunud. meie lähedal istus üks noormees, kes hakkas ennast peksma ja tooli ka. kui ei ole ohutu maanduda, siis mida sa tõmbled? maandudes anti meile võimalus: kas jääte siia ootama, äkki järgmine lend ikka läheb lõpuni või loobute, panustate hommikule, lähete hotelli puhkama. mina ütlesin, et ei viitsi võimelda ja panustasime siis hommikule. hea oli, sest lendusid tol õhtul rhodosele rohkem ei läinudki. aga siis…

tuli 24. veebruar, mis jääb meelde. marek ütles mulle hommikusöögi ajal, et venemaa ründas ukrainat. eestlasena ei olnud ma isegi niivõrd šokeeritud, kuivõrd vihane, et kuidas üks riik lihtsalt saab ja võib. ja see sättis neiks paariks päevaks meeleolu. meie apartmendis käisid uudised 24/7. rhodos? oli megaräsitud ja nägi üüratult vilets välja. must ja külm. vesine. mitte keegi ei tahtnud oma kohvikut või poodi kaks päeva avada, sest tuul oli veel külm ja rahvast tänavatel ei liikunud. teise päeva lõpuks paotasid mõnedki oma kohviku uksed ja see tegi tuju paremaks küll.

torm oli ka kanalisatsioonile 1-0 teinud, seega me pidime saabumise päeval oma elukohast minema linna töötavat WC-d otsima.

kuna turismihooaeg polnud veel alanud, siis polnudki saarel suurt midagi teha. ega meil olnud ka väga tuju. niisiis jalutasime palju ringi ning imetlesime vanalinna.

see viimane pilt tegi mareki väga kurvaks. need linnud on rhodosel turistide mängukannid. nende elamistingimused – puurid – ei ole nende jaoks piisavalt suured. käisime neist mitmeid kordi mööda ja marek isegi kaalus, et astub ligi ja küsib, miks ometi nii. aga ei olnud kedagi, kelle käest küsida.

ja ega rhodosest rohkem mälestusi olegi. aga läheme kohe mu lemmikteema juurde – SÖÖK. süüa saime me väga hästi kogu reisi vältel. las ma näitan teile, mis me kugistasime. enamjaolt on pildid ateenast, aga elamustesse mahtus ka rhodose restoran või kaks! ütleme aga otse – kreeka magustoit on natuke liiga magus minu jaoks. see siirupiga läbiimmutatud kook on ikka uhhhhh 😀

seejärel viis tee mu 8.–12. mai 2023 thessalonikisse. olin seal ikkagi peamiselt tööga seotult (Safety for Journalists kool). tegelikult oli kogu koolitus kilkises, 40km thessalonikist, kus on sõjaväe treeningubaas. ega ma koolitusest väga pilte julge jagada, sest kõik oli väga kontrollitud ning hirmuäratav.

mis ma märkasin? palju koeri tänavatel. vabalt kulgevaid. väga veider kogemus. väga palju häid kohvikuid, tavernaid, restorane. oluline: lõunasöögi lõpuks tuuakse tavaliselt lauda mingi sümboolne magustoit. mu sõber spyridoula viis mind väga lahedasse thessaloniki pubisse/baari: bulldogs and the beast. soovitan-soovitan-soovitan!

aga nagu ikka, mind ju saadavad seiklused. lennujaama viidi mind taksoga, mis lakkas poole tee peal töötamast. nimelt läksid sel kõikmõeldavad andurid tööle ja kes teab-see teab. need andurid võivad hakata automaatselt piduritega mängima jms, et sa lihtsalt ei saa normaalselt edasi sõita. närvidemäng: jõudsin lõpuks lennujaama, koti ära anda ja natuke poodideski ringi vaadata. ostsin ivetale, lenkale ja marekile šokolaadid. ja tervitan oma itaalia sõpra ceciliat, kes must treeningule maha jäi, aga kes tuli järgmise lennuga viini! pildil kissitan hiljaks jäänud lennuki kõrval silmi, sest migreen was back. aga sellele vaatamata läheksin thessalonikisse vabalt tagasi. ja lähen ka!

tsau!

S*