“sul on pikk keel,” ütleb mulle hallipäine kogukam keskealine meesterahvas. “nagu ussil, sa pead silmas?” küsin vastu, samal ajal käega ussikeele liikumist imiteerides. ikka sisse ja välja, näpud harali. ta pööritab vaid silmi ja tõstab häält: “argh, fuck off.” ah nii. “well, you, too!”

selliselt kulges meil õhtupoolik ühes rannapubis. ei, tegu polnud mingi suvalise tüübiga: üks meie seltskonna neiu teadis teda ja vastupidi. kusjuures, enne oli see neiu öelnud, et malta mehed on sellised… tümakad. nad pole pahatahtlikud, lihtsalt tümakad, kel on oma arusaam naljadest. mina seda täheldanud polnud… kuni… tõele au andes, võiksin olla rohkem suu peale kukkunud, saaks lihtsamini läbi elu kulgeda.

maltale jõudsime öösel. ehmusime, sest väljas oli üsna jahe: kumbki meist meeleheitlikult paksusid riideid kaasa ei võtnud (v.a. sukkpüksid, mida väitsin sandrale ILMTINGIMATA vajalikud olevat!). lubati siiski 20+ kraadi sooja, aga parasjagu oli 12 kuni 13 kandis. lõime risti ette ja võtsime taxify-ga takso (soovitame kõigil sama teha!). kogu reisi vältel kumbki meist sukkpükse oma kohvrikesest välja ei võtnud, kuigi kohalikud käisid sulejopedega ringi. ma põlesin ära ja samal ajal jäime mõlemad haigeks ka – see on anne, ma ütlen!

meie ööbisime linnas, mille nimi on st julians. üsna soodne paigake, viisakate bussiühenduskohtadega. üldiselt ütlen ma aga seda, et malta bussiliiklus=anarhia. buss tuleb siis, kui ta tuleb; läheb siis, kui ta läheb; sõidab peatusest mööda, kui soovib… arvestage sellega, et võite nina vastu aknaklaasi suruda ning vaadata, kuidas teie peatus mööda silkab, ja samal ajal hüüda “EIIIIIIIII”. miski ei aita. ainult siis kui hakkad teiste sõitjatega meeleheitlikult “STOP” nuppu litsuma, on lootust, et saad järgmises peatuses maha. ah jaa! kuna malta teed on käänulised, võib süda pika loksumise peale hellaks kiskuda.

kurioosumid kõrvale jättes võin kinnitada, et ülimalt kihvt saar on, sealjuures suursuguse ajalooga. matkasime iga päev sandraga erinevates linnades, nautisime päikest ja tuult. kuigi kilometraaž meil tuli tavapärasest väiksem (jäädes 10 kuni 14 kilomeetri vahele), oli tõusuvõttusid meeletult. ega buss ilmaaegu seitsmekilomeetrist vahemaad 45 minutit sõitnud. ma ei teagi, milleks ma teile kõigile maltat soovitaks – liivaranda seal eriti pole, populaarsemad rannad on niivõrd suure rahvastikutiheduse kohta juba EOS kinni (võrdluseks: muhumaa suurus on ligi 200 ruutkilomeetrit, maltal on see number 316 ruutkilomeetrit; muhul elab umbes 2000 inimest, maltal ligi 500 000 inimest). lihtsalt jalutada, nautida ilusat ilma, lugeda raamatut, süüa jäätist, juua jahedat jooki – seda kõike maltal saab.

st julians.

portomaso.
portomaso ja sandra. see oli see hetk, kui me saime aru, et väljas on soe, päike paistab ja vesi on erksinine – me oleme jõudnud taevasse.
kaunis-kaunis-kaunis.
no alguses lõi meid see, et igal pool asjad õitsevad, ikka õite pahviks.
st julians.
see, mis meile sealt põhjast vastu vaatas, oli märkimisväärselt rõve. vanad rehvid, ehitusmaterjalid ja nii edasi.
E-V-O-L.
mul hakkas peas mängima üks sketš, kus vist jimmy carr neid inimesi tuuseldas, kes tabalukke silla külge panevad.
üks väheseid liivarandasid maltal. seal taamal. see väike riba ongi. jah. päriselt.
sinna võiks mingi elamise soetada küll, kui see hingehinda ei maksaks. ja maksab, oh kuidas veel!
kui teile selline rand sobib, siis võite maltale minna suvitama küll.
ilus inimene see saare-sandra, aga ma tegin selle pildi rohkem nende akende katete pärast.
söögiga on maltal nii ja naa. väljas käimine on üsna kulukas. värske toit on üsna kulukas. eks seetõttu, et sealne kivine pinnas ei kanna vilja nii, nagu sellel soojal maal võiks. veganikohtadega on seal ka nii ja naa. leidsime aga ühe ägeda kohviku, kus saime head ja paremat näost sisse ajada!
kanasalat, miinus suured hallitusjuustu tükid, mille anastasin. cheese for the win!
aktsiisi mõttes oli seal küll eestiga võrreldes kihvt, jah.

valletta.

kala-mehed. otsesõnu.
vana linna vanalinn.
kaalikad.
suur rott.
vaade barrakka aiast.
taamal poseerib üks neiu. täiesti häbematult keset kõndimist ja olemist. muidu vist ei häirinuks, kui ta teisi ei häirinuks. “ära häiri. ole inimene” on selle poosi nimi.
peetakse üheks piirkonna paremaks jäätiseks. ja oli ka!
me otsustasime, et ei lähe sealt mäest alla, sest pärast peaks ju üles ronima.
sandra esimene cinnabon. alguses maitses ülihästi, keskel maitses ülihästi, lõpus läks paljuks. see kaneelirull oli põhimõtteliselt mu pea suurune.
üks miljoneist.
“üllar unustas jälle ära, kus peldik on.”
vahelduseks kedagi kaunist ka.
malta traditsiooniline toit. tegelikult mitte. meil oli kõht tühi.

marsaxlokk ehk kaluriküla, mille nime hääldamisega on meil tõsised probleemid. jätkuvalt.

see on kaktusemari. eestis maksab miljonilisi, maltal on neid kõik kohad täis. sandra astus ühe lapikuks ka.
pidasin plaani.
kaluriküla.
st peter’s pool. siia mahuvad ära minu kortermaja elanikud. rohkem küll mitte.
kaluriküla turg.
kuulsad värvilised kaluripaadid.
malta traditsioonilised toidud olid küpsetised. need kaks siin on küll traditsioonilised, jah. sandra ostis need ka. sain maitsta. noh. sai on sai.
natuke sain päikest.

sliema

postkontor.
vähe kelmikamas suveniiripoes.
rannakohvik, kus kohtusin ühe naisega, keda alguses arvasin olevat drag-queen, siis tuli välja, et ta ei olnud; meile kanti pidevalt ette snäkke, mida me ära ei jõudnud tarbida; sandrale ütles üks tüüp, et tal on ilus naeratus; mina sattusin vaidlusesse/suhtlusesse keskealise filosoofiamagistriga, kes polnud harjunud, et naised midagi vastu ütlevad.

rabat ja mdina. tuul, mis võttis ja viis meid endaga kaaaasaaa. mdina on the silent city ehk vaikuselinn. seal olla vaikne. oli ka.

viimane söömaaeg. leidsime lõpuks ühe tervisliku toidu putka ka!

mis siis vahepeal juhtus? reisi neljandal päeval ärkasin öösel korraks kriipiva kurgu peale üles. hommikul oli juba täitsa pahasti ja õhtuks andis neel ennast veelgi enam tunda. lausa nii, et ma vältisin neelamist. oli selge, et teenisin poolpaljalt ringi jooksmisega endale neelupõletiku. igas apteegilaadses poes ei ole ravimeid. võtke need parem kodust kaasa.

aga kuulge, lugege sandra postitust ka (seal präänikuks üks kelmikas vidjo ka!).

signe

Advertisements

2 Comments on “nohu, valus neel ja päikesepõletus.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: